Vahur Koorits: valged võidavad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaa üritab laiendada oma võimu Ida-Euroopas, ent lisaks tankilahingutele Gruusias käib laiem lahing ka läänemaailma avaliku arvamuse pärast.
Eestist vaadates paistab iga Putini vaenlane meie loomuliku liitlasena ja me kipume nende vigade ees oma silma kinni pigistama. Meist lääne pool aga hinnatakse meid ka meie vigade järgi.
Hiljutine sõda Gruusias algas Venemaa provokatsioonist, kuid Gruusia president Mihhail Saakašvili allus täielikult provokatsioonile ja tema riik maksab selle eest siiani karmi hinda. Eestis üritatakse küll vältida Gruusia kritiseerimist, viidates Moskva ilmselgele rollile sõja alustamises, kuid Gruusia sõja õppetunnid on ka meile olulised ja tuleb juba seetõttu siin läbi arutada, et järgmine kord targem olla.
Väikeste suurim tugevus on hea maine, see aga eeldab Moskvaga konfliktides maailmale selge mustvalge pildi maalimist, kus Moskva on ilmselgelt kurjuse poolel ja demokraatlikud väikeriigid tema piiril ilmselgelt headuse poolel. KGB taustaga eriteenistuste töötajate psühholoogilised ja infooperatsioonid üritavad aga musta ja valget hägustada.
Kremlil pole isegi tarvis enda õigust selgeks teha, piisab sellest, kui oma vastaste mainet saab nii palju rikkuda, et lääne avalikkusele jääks konfliktist mulje kui idaeurooplaste järjekordsest natsionalistlikust ja raskelt arusaadavast tülist. Sellises olukorras pole kummalgi poolel moraalset ülekaalu, mistõttu ülekaalule pääseb toores jõud, mis soosib Venemaad.
Seda arvestades teevad Gruusiale võib-olla Venemaa rünnakust isegi enam kahju tema enda sõdurite teod Lõuna-Osseetia ründamise ajal. Nii maailma kui Eesti meediasse on jõudnud mitu teadet selle kohta, kuidas Gruusia sõdurid tapsid sõja alguses teadlikult tsiviilelanikke. Iga teadlikult tsiviilelanikke tapnud Gruusia tankist või snaiper aga kahjustas oluliselt Gruusia kõige olulisemat relva Moskva vastu ehk tema head mainet läänemaailma silmis. Iga säärane lugu õõnestab lääne toetust Gruusiale, mida see riik meeleheitlikult vajab.
Eestlased pole õnneks tankidega inimesi täis sõiduautodest üle sõitnud, ent pronkssõduri kriisi ajal oli ka Eesti poolel natuke liiga palju tunda kohalikele venelastele ärapanemise labast kahjurõõmu. Venemaa provotseeris kriisi ja kohe olid ka Eesti poolel olemas inimesed, kes provokatsioonile allusid, tulemust teame kõik.
Kardetavalt ei jää järgmine kriis tulemata ja me juba teame Kremli käekirja – kõigepealt provokatsioon, siis vastase eksisamm ja seejärel Venemaa rünnak. Loodetavasti oleme järgmine kord targemad kui Saakašvili või me ise pronkssõduri sündmuste ajal.