Põhjakotkas üritab sõudeangaari maha müüa

Kinnisvaraeksperdi kuulutuses seisab, et müüakse 1251 ruutmeetri suurune krunt, millel kahe sõudekanaliga keskmises seisukorras 393 ruutmeetri suurune angaar.

Müügiga tegelev maakler Arne Pent ütles, et praegu on see küll ühiskondlike hoonete maa, kuid linna üldplaneeringu järgi on tegemist elamumaaga.

“Selles piirkonnas on sellel krundil elamu kõige loogilisem,” arvas Pent. “Muidugi maksab kapitaalsest betoonist vundamendiga hoone lammutamine omajagu, aga angaari saaks maha müüa ja mujal üles panna.”

Maakler arvas objekti müüki võttes ja Põhjakotkaga lepingut sõlmides, et 695 000 krooni on ukse taha järjekorra tekitav hind, aga seni pole ta ühtki huvitundjat näinud.

Põhjakotka juhatuse esimees Ivar Hallop möönis, et praeguses majandussituatsioonis pole kinnisvara müüa tõesti kõige targem, aga sporti pole Põhjakotkal Pärnus kellegagi sel põhjusel teha, et kõik on spordiseltsi vastu pööranud, seepärast pole Põhjakotkal tühjana seisvat angaari vaja.

“Loodame, et mingi spordiorganisatsioon ikka ostab selle ära,” ütles Hallop. “Pärnu sõudjad ei tahtnud, ei tegelnud, ei hoidnud isegi territooriumi korras. Elamumaana see plats meile eramute vahele vaikselt Lõmpsi linnapeaks oleku ajal anti ja nii on see jäänud.”

Teise pikaaegse vaidlusobjekti, jõeäärse SK Pärnu sõudebaasi kohta ütles Hallop, et see on Pärnu linnale peaaegu üle antud ja tema usub, et ühiste kavatsuste protokoll ning Pärnu volikogu otsus see Põhjakotkalt 4,2 miljoni krooniga ära osta on jõus.

“Vibustaadioni asjad on veel pooleli,” rääkis Hallop. “Aga mul on meeles, et teie linnapea Viisitamm lubas leida vibulaskuritele uue platsi, ja ma olen justkui kuulnud, et vibulaskurid on pakutuga nõus.”

1980. aasta 30. jaanuaril avatud sõudeangaari üks neljast ehitajast Arvo Loorits ütles, et Põhjakotkas ei teinud kättesaamise järel angaari juures ise midagi ega lasknud teha sõudjatelgi ja nüüd nõuaks vaid metallkarkassi toel seisev angaar tõesti väga kulukat remonti.

“Talvel oleks sõudjatel sisebasseini ikka vaja,” arvas palju aastaid sõudebaasi juhatanud Loorits. “Karjääri alustades Jüri Jaanson ju lausa elas külmal ajal angaaris, selliseid talvel sõudmiseks ja suvel põrandaga kaetult ellinguna kasutatavaid basseine on tänapäeval näiteks Saksamaal. Aga meil siin tuleks teha kergplokkidest seinad, ehitada riietusruumid, see oleks suur ja kallis töö. Praeguses seisus mul, vaatamata meenutustele, kuidas koos kolme treeneriga seda angaari kaks talve ööd ja päevad ehitasime ning veel nüüdki riiulist meetrijagu realiseerimata projekti leian, see müükipanek erilisi emotsioone ei tekita.”