Elav arst võib peagi asenduda videokõnega (1)

Madis Tiik, mida te silmas peate, rääkides mobiilsest arstiabist?

Ma arvan, et 10–15 aasta pärast on palju väikeseid maapraksiseid jäänud ilma arstita ning seal kohapeal arstiabi tagamiseks on kaks lahendust. Kas viia mingi aja tagant kohale arst või siis luua statsionaarne punkt, kus töötab ainult õde ja arsti konsultatsiooni tehakse videokonverentsi teel.

See ei ole mingi tulevik. Kui vaadata, mis maailmas toimub, siis näiteks USAs Alaskal on ehitatud üles terve võrgustik tervisekioskitest, kus on telemeditsiiniaparatuur ja koolituse saanud vabatahtlik abistaja.

Inimene saab kohapeal teha enamiku diagnostikast, tehakse e-konsultatsioon tuhande kilomeetri taga Anchorages (Alaska suurim linn – toim) oleva arstiga, kes kirjutab välja retsepti. Patsient läheb kohalikku poodi, kus pangaautomaadi kõrval on ravimite automaat, ja saab oma rohu sealt kätte. 2004. aastal sai see parima e-teenuse auhinna USAs.

Alaska on Eesti inimese jaoks nii kauge ja selline lahendus ei tundu meile veenev. Kas midagi analoogset on kasutusel ka lähemal?

Samasugusest lahendusest räägitakse Ida-Soomes ja Lapis, kus on kavas väiksemate tervisekeskuste asemele panna konteinermajakesed koos kõigi vajalike seadmete ja ühendustega. Samasugused kaugkonsultatsioonipunktid on ka Horvaatia väikesaartel.

Meile tundub, et meil on kõik käe-jala juures, aga Eestis on juba küll neid kohti, kus arst on 50 kilomeetri kaugusel, ja kui bussiliiklus on hõre ja endal autot ei ole, siis kord nädalas või kuus külast läbi sõitev mobiilne arstikabinet ongi lahendus.

Kui valmis on patsiendid, et kontakt arstiga jääb vähemaks ja tulebki leppida kaugkonsultatsiooniga?

Viimastel aastatel on füüsiliste kontaktide arv arstiga vähenenud ning on suurenenud kontaktid e-posti ja telefoni teel. Inimesed kasutavad aktiivselt portaali kliinik.ee, kus saab konsultatsiooni. Need arvud ei ole kümnetes, vaid sadades tuhandetes.

Kui vaatame kontaktide arvu esmatasandil (pereõde, koduõde, perearst, interaktiivsed vahendid), siis võib-olla ei ole juba praegu kolmandik neist silmast silma, vaid kaugteel. Sellest ei ole räägitud, aga ka tasulised portaalid, kus inimesed saavad saata oma mure ja arstid kommenteerivad, on väga populaarsed.

Ilmselt see ei ole haigete jaoks sugugi vastuvõetamatu. Võib-olla eaka generatsiooni jaoks on see uus, aga keskealistele on juba praegu vastuvõetav.

Kui nüüd tulevad kohapeale ainult pereõega keskused, siis inimestel tekib tunne, et ei saagi abi, sest ega haigeks ei jääda sel päeval, kui arst korra kuus kohale tuleb.

Eks suhtumine peab muutuma. Paljudes väikestes Eesti kohtades on paratamatus, et kui arsti ei ole ja konkursiga kedagi asemele ei leita, siis ei jäägi muud üle kui panna arstikeskus päris kinni või jätta õe vastuvõtt. Seda teed on läinud Läti, et kui arsti ei leita, siis tehakse parameediku punktid, nagu meil olid kunagi velskripunktid.

Paljudes riikides kasutatakse tervisenõustajaid, kes on saanud pooleaastase väljaõppe meditsiinitehnika kasutamises, terminoloogias ja lihtsamate seisundite diagnoosimisel. Neil on abivahendid ning ka võimalus konsulteerida n-ö telemeditsiini kliinikuga.

Nii et tegelikult need asjad toimivad. Küsimus on lihtsalt ajas. See on kogu Euroopa probleem, et inimesed vananevad, neid, kes peaksid teenust pakkuda, jääb vähemaks.

Siis ongi ainus võimalus uudsete kauglahenduste pakkumine. Vastasel juhul läheb arstiabi kaugemale, see läheb aina kallimaks ja muutub vähem kättesaadavaks.

Soomes elavad eestlased kurdavad, et asju tuleb ajada õega ja arsti jutule on raske pääseda. Neile meeldib Eesti variant, kus haigega tegeleb arst, ja paljud neist käivad kodumaal arsti juures.

Eesti arstiabi on kõrgel tasemel ka Soomega võrreldes ja kättesaadavus on põhjanaabritega võrreldes ülihea, aga küsimus on selles, et see on saavutatud madalate palkade ja ületöötamisega. Ühel momendil, kui meie elujärg paraneb, ei viitsi keegi enam teha kahel kohal tööd.

Selline stahhaanovlaste põlv­kond, nagu meie siin oleme, hakkab ka välja surema. Need, kes ei ole Vene aega näinud, ei taha teha sellist tööd, nagu meie oleme valmis tegema.

Kuidas meelitada noori meedikuid tööle mobiilsesse arstisüsteemi? Selliste konteinerkeskuste puhul praegune perearstide süsteem, mis põhineb ettevõtjatel ja FIEdel, ju enam ei sobi.

See majandusmudel ei toimi kindlasti. See mudel, nagu kogu tervishoiufinantseerimise mudel, vajab lähiajal radikaalseid muudatusi.

Kindlasti on need muudatused suured tervishoiusüsteemi sees, aga muutuma peab ka patsientide suhtumine. Kui inimene on krooniline haige, siis ta peab hakkama ise vastutust võtma. Just krooniliste haiguste haldamine läheb tulevikus suures osas patsiendi enda vastutuse alla.

Mida see tähendab?

Koos retseptiga saab krooniline haige väljaõppe, kuidas kasutada enesejälgimisseadmeid. On olemas sellised aparaadid, mis on ühendatud nutitelefoniga või saadavad ise signaali edasi. Andmed kogutakse kokku patsiendi tervisekontole ja seal tehakse analüüs. Kui on midagi korrast ära, siis võetakse inimesega ühendust.

Või on päevikud, kuhu inimene ise kogub oma andmeid, ja arst vaatab selle aeg-ajalt üle. Koos retseptiga saab krooniline haige paketi enesega toimetuleku ja raporteerimisvahendeid ning tegelikult peab ta võtma aktiivse rolli kroonilise haigusega toimetulekus.

Sellist aega ei tule enam, et lähen arsti juurde ja ütlen, et ravige mind terveks, aga ise ei pea midagi tegema.

Kui valmis on selliseks muudatuseks patsiendid?

Ma arvan, et päevapealt ei ole keegi valmis, aga järk-järgult kindlasti tuleb juurde neid, kes on valmis ning ka kasutavad neid vahendeid. Küsimus on selles, et praegu on nende vahendite kasutamine vabatahtlik ja seda ei kompenseerita. Me teame, et 20 protsenti retseptidest jääb välja ostmata ehk iga viies ei täida arsti korraldusi.

Paljude krooniliste haiguste korral täidab 60 protsenti haigetest etteantud raviplaani. Seda on kindlasti vaja suurendada. See tähendab, et patsiendi vastutust on vaja suurendada.

Juba praegu on olemas lahendused, et ravimikapslile pannakse külge väike mikrokiip, mis maos lahustub ja annab raadiosignaali, mille alusel saab teada, et inimene on ravimit võtnud. Praegu saame tänu digiretseptile jälgida ainult seda, kas ravim on välja ostetud. Me ei tea, kas seda võeti regulaarselt ja õigel ajal või võeti hoopis juhuslikult ja selle tõttu on ravi tulemus halb.

Inimese vastutus peab suurenema, see on täiesti kasutamata ressurss tervishoius. See vajab mõtteviisi muudatust, mis ei tule päevapealt.

Kui valmis on sotsiaalministeerium ja haigekassa, et uuele süsteemile üle minna?

Kindlasti ei ole. Me kõik oleme selles vanas kinni. Mina olen evangelist, kes käib mööda maailma ringi, kogub parimaid näited ning räägib teistele, kuidas võiks asi välja näha. Aga suur osa Eesti arstkonnast on skeptilised ja ei mõista seda.

Kui ma vaatan teistes riikides, millised plaanid neil on, kuidas nad näevad ette, milline on demograafiline olukord 10–15 aasta pärast, kuidas praegu tehakse samme selleks, et siis toime tulla suurenenud haigete hulgaga, siis see tähendab, et süsteem peab muutuma. Aga meil Eestis käib pea liiva alla peitmine.

Kas muutuseks võiks tõuke anda olukord, kui praegust rahastamiskorda ei muudeta ja sellest piskust enam lihtsalt ei jagu?

Just. Liiga hea on meil veel meditsiini olukord.

Võib arvata, et telemeditsiini kasutamisel ravivea võimalus suureneb, sest arst ju sellisel juhul inimest silmast silma ei näe. Kas siis peaksid arstid hakkama end ravivigade vastu kindlustama?

Kindlustus toimib ka praegu, aga telemeditsiini puhul on ka piirid. Suur osa probleemidest, millega inimesed tervishoiusüsteemi poole pöörduvad, on tegelikult kas iseparanevad või iseravitavad, aga inimesel on vaja nõustamist ja juhendamist.

Selleks ei ole vaja füüsiliselt arsti juurde minna. On olemas veebilehed, kus inimene saab vastata teatud küsimustele ja siis antakse soovitusi, et tee nii või teisiti.

Kui on tõsine probleem, öeldakse, et mine arsti juurde. Kui selle süsteemi puhul kümnel protsendil juhtudest saab inimene ise hakkama, siis see tähendab sama võrra vähem visiite, mis on meeletult suur arv.

Inimesi tuleb koolitada, et ta suudaks ise leida lahendusi ja ei tuleks iga pisiprobleemiga tervishoidu. Kui inimene tuleb tervishoidu, siis ta muutub ühiskonna jaoks kuluks.

Maailmas nähakse, et nii on võimalik tervishoiukulude kasvu piirata ja suurenenud nõudlust lahendada. Need, kes vajavad abi, saavad seda edasi, aga nendele, kes võiksid ise hakkama saada, tuleb anda vahendid.