Tööpuudus sunnib noore naise Eestist lahkuma
15. detsember 2012, 13:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
28-aastane Anne-Mai on tööd otsinud juba kaks aastat. Pidevalt liiva jooksnud kandideerimiste tulemusel tekkinud depressiooni leevendamiseks neelab ta siiani rohtusid, sest ei saa muidu magada. Praegu pakib ta kohvreid, et koos elukaaslasega Eestimaa tolm jalgadelt pühkida. Elukaaslane oligi see, kes ütles, et nüüd aitab.
Anne-Mail on tegelikult raamatupidaja eriala ja ta õpib ülikoolis disaini, oskab keeli ja valdab arvutit. Enamasti ongi saatuslikuks saanud tema kunstiõpingud. «Millegipärast arvatakse, et olen mingi boheem, kel puudub distsipliin ja kohusetunne,» lausub ta kurvalt.
Samuti ei meeldi paljudele tööandjatele, et ta soovib kaks päeva kuus koolis käia. Vahel on ta tundnud ebamugavust, kui 50+ härrad on ühemõtteliselt tema välimust takseerinud.
Teine puudus tundub olevat Anne-Mai noorus ja sugu. Ehkki isiklikku elu puudutavaid küsimusi ei tohi töövestlusel esitada, tehakse seda ometi. Tavaliselt ei usuta, et noorel naisel pole lapsi, ja kui usutakse, siis arvatakse, et otsib töökohta selleks, et kohe neid saama hakata.
Ühe korra on ta ka tööle võetud, kuid siis selgus, et lisaks lubatud tööle tuli teha veel palju muud, mille tõttu venisid tööpäevad ettenähtust mitu tundi pikemaks. Anne-Mai sõnul oodataksegi näiteks assistendi kohale pürgijalt, et ta teeb tasuta ära kogu selle töö, mida teised teha ei taha. «Kuidas suhtute ületundidesse?» on tavaline küsimus.
Anne-Mai sõnul on suhtumine töövestlustel reeglina üleolev ja kandidaadile alandav. Pärast seda on noor inimene nagu tühjaks pigistatud sidrun. Samas ei vaevuta hiljem mingit tagasisidet andma. Veelgi hullem, kui antakse lootust, aga ikkagi midagi ei järgne.
Vahel tundub, et tööandja ei tea isegi, millist inimest otsib. Naine on tähele pannud, et teatud kohtadele otsitakse töötajaid pidevalt. «Selline käitumine küll usaldust ei ärata. Kui minust peaks kunagi mingi otsustaja saama, siis nende firmadega ma asju kindlasti ei ajaks,» on ta kindel.