Erakordne siirdamine päästis patsiendi elu

Taastava kirurgia kliinikus tehti kolm nädalat tagasi Eestis esimest korda laialdaselt ja sügavalt põlenud paljale koljule siirdamisoperatsioon, milleks võeti kõhuõõnest soolestikku kattev rasvik.

Aasta algul kõrgepingevoolust üliraskeid põletushaavu saanud alla 30-aastasele mehele tegid kuus lõikust Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERHi) kirurgid. Käte ja jala puhul oli tegu elektritrauma kohta tavapärasemate kahjustustega, aga rängalt kahjustatud kolju päästmiseks pöördus PERHi põletusravi osakonna ülemarst Ain Seimar kolleegide poole taastava kirurgia kliinikus.

Kirurg Romek Märtsin vaatas Mustamäel patsiendi üle ja arvas, et selle keerulise trauma puhul võiks anda parima tulemuse Eestis seni tegemata rasviku siirdamine koljule.

Seimari sõnul saab väiksemate kahjustuste korral kasutada teisi põlenud koha lähedal asuvaid kudesid, kuid praegusel juhul oli koljupealne suures ulatuses kudedest paljas. «Ma ei mäleta, et mul oleks olnud nii ulatuslikult kahjustatud koljuga patsienti,» tõdes Seimar.

«Palja kolju peale pole võimalik nahka otse siirata ja seepärast mõtlesime, et siia võiks aluskihina siirata hea verevarustusega rasviku,» selgitas Märtsin. «Plastikakirurgi kunst ongi leida üles parim variant kudedest, mida siirata konkreetsesse kohta, mis on kahjustatud. Inimene koosneb justkui varuosadest, mida saab teises kohas kasutada,» lisas ta.

«Inimese kehal on 442 nn lappi, mida on võimalik teise kohta siirata,» täpsustas Märtsini kolleeg Olavi Vasar.

Märtsin ja plastikakirurgia resident Pille Kirjanen uurisid nädal aega tarku raamatuid, arutasid loetu üle omavahel ja teiste kolleegidega ning otsustasid, et võivad keerulise operatsiooni, mida maailmas on juba aastaid tehtud, lõpuks ka Eestis ette võtta.

Kuus tundi väldanud operatsioonil eraldasid Märtsin ja Kirjanen kõhuõõnest rasviku. See on mõnemillimeetrise kuni sentimeetrise paksusega koekiht naha all, mis katab ning kaitseb infektsiooni eest kõhuõõne organeid. Rasvik on siirdamiseks eriti sobiv tänu heale verevarustusele. «Meie oskus on eraldada siirdatav kude koos toitvate veresoontega,» lisas Märtsin.

Edasi õmbles doktor Andrus Loog imepeene niidiga, mis on palja silmaga vaevu nähtav, poolteisemillimeetrise läbimõõduga veresooned kaela peal kokku: rasviku arter ühendati patsiendi kaelas asuva unearteri haru ning rasviku veen kaela kägiveeni haru külge.

«Operatsiooni ajal ei tundunud veresoonte esmalt valitud ühendusviis kõige kindlamana ja doktor Loog kasutas teist võimalust ning siirdas ühenduse vahele teise veresoone,» kirjeldas Märtsin operatsiooni käigus tehtud muudatust esialgses plaanis.

Operatsiooni tähelepanelikult jälginud doktor Seimari sõnul muutis juhtumi keeruliseks ka see, et veresooni oli ulatuslike kahjustuste tõttu võimalik ühendada vaid kaelal asuvate soonte külge.

Lahtise kolju ning osa kahjustatud põsest ja kaelast katsid kirurgid rasvikuga – panid nagu suure verise muhkliku lapi pea peale – ning klammerdasid selle pea põlemata osade külge.

Edasi toimus juba tavapärane nahasiirdamine – reielt koorisid kirurgid spetsiaalse masinaga õhukese nahakihi, võrgustasid selle ehk venitasid parajaks ning siirdasid rasviku peale. Pea ei näe küll pärast operatsiooni välja samasugune nagu tavaline peanahk, kuid patsiendi kolju on kindlalt kaetud ning seega ka elu päästetud.

Pärast mõnepäevast operatsioonijärgset jälgimist taastava kirurgia kliinikus, kui oli kindel, et siirdamine on õnnestunud, jätkatakse patsiendi ravi Mustamäel PERHis. «See on hea näide kollegiaalsest koostööst,» nimetas Loog.

Seimari sõnul on PERHi põletusravi kirurgid taastava kirurgia kliiniku kolleegidega ebatavaliste juhtumite puhul teinud koostööd alates sellest ajast, kui veel toonases Keila haiglas kümme aastat kõrvuti töötati.

«See oli julge lahendus ja taastava kirurgia kliiniku tohtrite poolt kenasti tehtud,» kiitis Seimar. «Meil oli kaalumisel ka teisi variante, kuid doktor Märtsini pakutud meetod tundus selle trauma puhul sobivaim.»

2006. aastast plastikakirurgina praktiseeriva Märtsini õpetaja ja kolleeg Vasar lisas omalt poolt tunnustavalt, et Romek Märtsinil oli julgust, pealehakkamist, teadmisi ja oskusi. «Ainult selline kombinatsioon annab piisava pagasi, et rakendada inimeste ravimiseks edukalt meil seni tundmata võtteid,» lausus Vasar.

«Niisugused operatsioonid pole ühemehelõikused, see eeldab väljaõppinud meeskonna olemasolu ja koostööd,» ei olnud Märtsin nõus erakordse operatsiooni õnnestumise au endale võtma.

Seimari sõnul tuleb elektritraumasid Eestis õnneks harva ette. «Meil regionaalhaiglas on umbes viis rasket juhtu aastas. Elektritraumad erinevad leegipõletustest selle poolest, et pealispinnal ei pruugi põletuse ulatus väga suur olla, aga kahjustused võivad osutuda väga sügavaks, nagu ka selle patsiendi puhul,» rääkis Seimar. «Mis patsiendist edasi saab, näitab aeg,» ütles ta, lisades, et praegu mees paraneb.