Uuringud näitavad, et varem kui 14-aastaselt jooma hakanuist ligi pooled satuvad elu jooksul sõltuvusse, aga neist, kes joovad end esimest korda purju kahekümnendates eluaastates, vaid üheksa protsenti.
Alla 23-aastasena joomine rikub aju
19. märts 2013, 00:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Terve Eesti SA asutaja ja siseministeeriumi nõunik Riina Raudne leiab, et Eesti alkoholidebatist on välja jäänud oluline info, mida käsitles ka tema Johns Hopkinsi ülikoolis kaitstud doktoritöö: nimelt on oluline noore inimese esimene alkoholiproovimine võimalikult hilisesse ikka lükata, et otsmikusagar saaks parimal tasemel välja arendada ja tugevdada omadusi, mis tagavad meie sotsiaalse võimekuse ja vähendavad sõltuvuste riski.
Kui vanalt võiks üldse üks noor inimene alkoholi tarvitada?
21. sajandil on toimetulemiseks vaja suhteliselt tervet ja funktsioneerivat aju, ainult musklijõust või füüsilisest ilust enam ei piisa. Eriti otsmikusagar ja selle eesmine osa, mida nimetatakse prefrontaalseks korteksiks, mängib olulist rolli igapäevases toimetulekus – see ajuosa kontrollib keskendumist, motivatsiooni, enesekontrolli, sünteesib erinevaid infovooge, planeerib lühiajaliselt ja pikaajaliselt, teeb otsuseid.
Mida võib-olla paarkümmend aastat tagasi ei teatud, on see, et tegelikult saab aju küpseks suhteliselt hilja, ja ajukoore eesmine osa, mis siis kõiki neid tähtsaid võimeid kontrollib, ei saa lõplikult küpseks enne 20ndate keskpaika.
Ehk me ei räägi alkoholipiirangust kuni 18. eluaastani, vaid 23.–25. eluaastani?
Põhimõtteliselt küll, kuigi piirangud pole praegu kuigi moodne lähenemine, vajalik on arusaam, miks sõltuvusainete edasilükkamine mõistlik on.
Alkoholi joomine teismeeas mõjutab seda, milliseks aju areneb ja kui vastuvõtlik see tulevikus erinevatele sõltuvustele on. Uuringud näitavad, et varem kui 14-aastaselt jooma hakanuist ligi pooled satuvad elu jooksul sõltuvusse, end pärast kahekümnendate algust esimest korda purju joonutest vaid üheksa protsenti.
Kui me tahame Eestis tervikuna sõltuvusi vähendada, siis parim viis selleks on aidata alaealiste purjutamise ja uimastamisega eksperimenteerimist oluliselt edasi lükata. Praeguselt 11.–14. eluaastalt siis vähemalt umbes 18–19 kanti.
Me ju ometi oleme kõik oma esimesed napsid 15–16-aastaselt ära proovinud ja saame hakkama?
Kõik ikka ei ole veel selles eas alkoholi proovinud. Esiteks on oluline rõhutada, et kõik ju sõltub lõpuks erinevate riskide koosmõjust. Ühel võib olla loomulik intelligentsus, kena välimus, hooliv pere (ehk kaitsefaktorid), mis aitavad maailmal inimese vastu kena olla ja sel moel sõltuvusi vältida. Kõigil nii hästi ei lähe.
Teiseks, jah, sa saad hakkama, aga meil ei ole võimalust võrrelda sellega, milline oleks sinu loominguline potentsiaal, vaimne tervis ja isiklik õnn siis, kui sa oleks oma joomist mõnevõrra edasi lükanud.
Aastas sureb meil umbes 1500 inimest otseselt alkoholi tõttu. Ma ei tea, miks see meile normaalne tundub – seda vabandatakse tihti ajalooga. Peaksime natuke läbi mõtlema, kuidas see nii on kujunenud, et mitte joomine sellise veidrusena tundub.
Paljud praegused sõltlased ei ole oma sõltuvusi valinud täiskasvanuna, ratsionaalselt ja küpse ajuga, vaid nende joomisharjumused on kujunenud oluliselt varem – 11-aastaselt siidrit ja limonaadilaadset lahjat alkoholi juues.