Hobuste raviks mõeldud ja eestlaste hulgas laialt kasutatava hobusesalvi koostisainete mõju ja võimalike ohtude kohta inimese tervisele pole piisavaid uuringuid seni tehtud.
Populaarset hobusesalvi pole piisavalt uuritud
17. aprill 2013, 16:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jalgpalliklubi Levadia 22-aastane noortetreener Andreas Aru eelistab hobusesalvi peamiselt kolmel põhjusel: kiire ja efektiivne toimeaine, odav hind ning suur kogus salvi purgis. «Selle mõju on palju efektiivsem kui näiteks Fastum geelil, kuna tõmbab paistetuse palju kiiremini alla,» tõdes ta.
«Protsentuaalselt kasutab seda väga palju jalgpallureid. Mina määrin hobusesalvi iga kord, kui mul esineb paistetust,» sõnas Aru. Mitmed harrastussportlased kinnitasid, et kasutavad salvi põlve- ja seljavalu vastu.
Maaülikooli suurloomakliiniku loomaarst Reet Herm selgitas, et kõnealune hobusesalv on MSM liniment, millel on valuvaigistav, põletikku alandav, turset vähendav ja vereringlust parandav toime.
Hobustel kasutatakse salvi Hermi sõnul paikselt peamiselt jäsemetel esinevate tursete ja valu vaigistamiseks kõõluse- ja lihasetraumade, venituste või teadmata põhjustel tekkinud tursete puhul. «Kergemat sorti probleemi korral aitab ta hästi, suuremat sorti trauma, näiteks kõõluserebendi puhul muidugi mitte niivõrd,» selgitas loomaarst.
Salvi koostisosad on MSM, kamper, isopropanool, mentool, eukalüptiõli, karbomeer, piparmündiõli ja puhastatud vesi.
Mitu korda tugevam
«Inimesi ilmselt huvitab, kas salv sisaldab midagi, mida inimene kasutada ei tohi või mis on otseselt kahjulik. Kui neid koostisaineid lugeda, siis nii kamprit, eukalüptiõli, mentooli kui ka piparmündiõli sisaldavad ka paljud inimestel välispidiselt kasutatavad salvid. MSM on DMSO ehk dimetüülsulfoksiidi derivaat ja seda kasutatakse inimestel peamiselt kroonilise artriidi raviks. Kusjuures enamasti sissevõetaval kujul,» rääkis Herm.
Tema sõnul on üldiste arusaamade järgi DSMO ehk dimeksiid suukaudsel kasutamisel suhteliselt ohutu, kuid lokaalselt seda eriti ei kasutata, sest pole kindel, mil määral ta imendub. «Kui inimestele mõeldud preparaadid sisaldavad DMSOd umbes viis protsenti, siis hobuste preparaadid on enamasti kontsentreeritumad, sisaldades DMSOd 30–70 protsenti,» kinnitas Herm.
Loomaarst leiab, et hobusesalvi kasutamisel inimestel on üheks vastuargumendiks see, et pakendi infost ei selgu, kui palju salv mingit koostisainet sisaldab. Teiseks ei ole tehtud laiapõhjalisi valideeritud katseid inimestel, et selgitada just selle konkreetse vahendi tõhusus ja võimalike kõrvaltoimete esinemissagedus.
«Kindlasti ei soovita ma lähtuda levinud argumendist, et hobune on ju nii tundlik loom – kui talle sobib, siis sobib inimesele ka. Loomad on liigiti väga erinevad: hobune pole veis, lammas pole kits ja inimene pole kaugeltki mitte hobune. Koer ei talu šokolaadi, kass ei talu ibuprofeeni ja inimene ei suuda heina seedida,» arutles Herm.
Eesti ravimiregistris pole hobusesalv inimeste ravimina registreeritud, kuid seda müüakse näiteks Apothekas ja Südameapteegis. Ka mitmes jaeketis, näiteks Säästumarketis on hobusesalv saadaval. «Hobusesalv ei ole ravim ning apteegis võib müüa ka muid tooteid peale ravimite,» kommenteeris ravimiameti müügilubade osakonna juhataja Margit Plakso.
Hobutarvete poes Mustamäel toonitati aga, et jaeketis müüdavad hobusesalvid pole nii kvaliteetsed ja on nõrgema toimega kui nende pakutav kaup.
Viited kantserogeensele toimele
Tõstamaa perearst Madis Veskimägi tõdes, et hobusesalvi kasutatakse palju, kuid tema seda patsientidele ei soovita: «Kodanikud seda kasutavad ja armastavad. Arstina ei saa ma kiita heaks asja, mida pole soovitatud humaanmeditsiinis. Nagu ka salvi nimi ütleb, on see mõeldud ikkagi hobustele. Näiteks ei võta patsient, kel süda haige, veise südamerohtu. On ju inimese süda haige, jutt ei käi lehmast.»
Kõige tähtsam on Veskimäe hinnangul, et saadaval pole tõenduspõhiseid andmeid ei kindlate haigusseisundite, ravi tulemuste ega ka salvi ohutuse kohta. Temagi toonitas, et teatud uuringute alusel tungib salvis sisalduv dimeksiid väga ruttu läbi naha, nahaaluse koe ja rakumembraanide. Seda omadust on püütud tõestada eeskätt lihase- ja liigesehaiguste ravis, kuid saadud uuringutulemused on vastuolulised: esineb ka viiteid võimalikule kantserogeensele ehk vähki tekitavale toimele pikemal kasutamisel.
Seega on Veskimäe arvates selge, et hobusesalvi ei saa inimeste raviks kasutada ning salvi müük apteegis ei ole õige. Veskimägi meenutas, et tema praktikas on olnud ka juhtumeid, kus patsiendil on hobusesalvi kasutamise tagajärjel hoopis valu ja turse suurenenud.
Sõmeru perearst Maire Suurkivi rääkis, et hipodroomilt hangitud hobusesalvi kasutamine on patsientide hulgas laialt levinud ning ta on kindel, et salv ei ole tervisele ohtlik. «Ega ta (salv – toim) nüüd tõenduspõhine ei ole, aga halba ta ka kindlasti ei tee. Kui inimene tunneb sellest abi ja nahk salvi talub, siis miks mitte kasutada,» leidis Suurkivi.
Ükski Suurkivi patsient pole hobusesalvist seni tüsistusi saanud. «Kui salv on liiga tugev, siis saab see tekitada ainult nahaärritust. Taluvus on jällegi individuaalne.»
Paljud imetavad emad küsivad, kas tohivad hobusesalvi kasutada. Suurkivi usub, et salv on ohutu, kui väikelaps sellega otseselt kontakti ei satu. Salvi sattumine rinnapiima on vähetõenäoline.