Kampaaniad, mis soovitavad meil kas rohkem liikuda või tervislikumalt süüa, jäävad silma või hakkavad kõrva vähemalt korra-paar aastas, kuid ülima lihtsusega hajub kontorirottide ja muidu passiivsete tähelepanu sportlike sõnumite ja soojade soovituste rägastikus – praegu pole lihtsalt aega, tähtajad on kukil, tööpäevad venivad niigi pikaks, viitsimisest jääb puudu ning ilm on ka sportimiseks nigel. Ja pealegi – pole ma ju nii paks ja pekine ühti ...
Kui jätta kõrvale fitnessihullud, profisportlased, pereprobleemide eest jalkaplatsile põgenejad ja geenide või keha poolest õnnistatud, võib üldistatult siiski väita, et tavaline eestlane otsib spordist pigem pääsu, leiutades selleks vahel isegi halenaljakalt vabandavaid põhjuseid.
Toimetaja elukutse ei ole teab mis sportlik, piirdudes igapäevase printeriralli ja kohvitopsi-worldcup'iga kontori koridorides. Vahel kisuvad intervjueeritavad ajakirjaniku poolvägisi siiski majast välja, kuid siis püütakse kohtumiseks leppida kokku koht ikka võimalikult nurga taga, et aega niisama raisku ei läheks. Ühesõnaga – kontoriässad liigutavad vähe ja söövad palju, ebaregulaarselt ja tihti väga valesti. Punkt. Probleemi tunnistamine pidavat olema pool lahendusest.
Nii sai end ühel päeval mõttega harjutatud ja teisel päeval end kokku võetud ning alustatud eksperimendiga «mina ei muutu paksuks südamehaigeks rögisevaks mossis toimetajaks, kes enne keskmise eluea saabumist infarkti sureb».
Treener julgustab tahtejõudu
Eesmärk silme ees, alustasin iseenda motiveerimisega, tasa ja targu, et midagi ära ei rebestaks. Esmalt pakkisin hoolega trennikoti, et testida oma tahtejõudu ja muuta seni veel ideepojake-plaan vähe konkreetsema ja tõsisema ilmega tegevuskavaks. Spordikott jäi küll veel nädalaks niisama kontorinurka hoogu koguma. Seejärel registreerisin endale blogi-aadressi, et oma tulevasi ponnistusi päeviku vormis üles täheldada. Ametlikult oli kõik justkui nagu vormistatud, ainult, et spordiklubisse polnud ma veel jõudnud.
Endalegi märkamatult tõusin mõned päevad hiljem õhtul miskit filmi vaadates reklaamipausi ajal tugitoolilt püsti ja hakkasin tolmusel põrandal kätekõverdusi tegema, ise veel mõtlesin, et no on laiskloom, võiks vähemalt kodus tolmu pühkida. Nii oli asi ka otsustatud – spordiklubi, siit ma tulen!
Kui enne oli spordiklubi ja minu vahel mingi mõtteline, paksudest tellistest ehitatud ja klaasvillaga soojustatud hirmu- ja valehäbimüür, suutsid need mõnikümmend kätekõverdust mõned päevad varem vallandada mu kehas ilmselt mingi mõistusehormooni, mis siis labajalgadesse ja näpuotstesse tasapisi valgus.
Olen trenni teinud elus korduvalt. Oli periood, kui ma igal hommikul kell seitse spordiklubi ukse taga testosteroonisõltuvuses värisedes kriipisin ja hantleid nõudsin ja ületreenitustki korduvalt põdesin. Siis oli periood, kus ma vaid pikki jalutuskäike ette võtsin ja suuri dieete kaalus püsimiseks korraldasin. Oli ka laiskuse ja vedelemise perioode, kus enamik auru läks küpsetiste tootmisele või erinevate valmistoitude isukale testimisele. Keerulisemaks muutus mu jaoks kõik aastake tagasi, kui suitsetamisest loobuda otsustasin.
Teine tark otsus, takkajärele analüüsides, sai tehtud nüüd, kui astusin spordiklubist sisse ja nõudsin treenerit. Nõudsin diagnostikat ja nõustamist, mille kõik ka lahkelt sain. Mõnes klubis on diagnostika- ja spordinõu teenused alustaja algpaketti juba liidetud, mõnes teises tuleb need lisaks tasuda, aga igal juhul võib treeneriga veedetud sissejuhatavat tunnikest pidada targaks ja kavalaks alguseks ning mõneti isegi soovitud tulemuste avansiliseks garantiiks.
Tabasin end omaette arutlemas, et kui ma aastaid tagasi nii kõva fitnessiäss olin, siis miks ma ometi taas vormist väljas olen ja miks ma teed spordiklubisse vabanduste müüri ääres tikutulega jälle otsima pean? Sest toona ei olnud mu kõrval treenerit, kes oleks andnud aru vahetulemustest, kes oleks aidanud sõnastada eesmärke ja neid vajadusel korrigeerinud, näidanud kätte lihtsate, kuid treenivate harjutuste õiged võtted või öelnud, et sport ei tähendagi klubi fuajees ajakirja sirvimist, vaid nõuab spordiklubis veedetud tundideks pühendumist ja tahtejõudu, et oskused peavad kaasa arenema ja tahe ka kasvama, lihastesse ja mõtteisse kinnistuma.
Söömine, söömine, söömine ...
Õnneks või kahjuks, aga paraku ei ela palke käsitsi kuhjates, juuri maast toiduks rebides ega ookeanist kätega kala püüdes. Vähemalt suurem enamus meist ei tee enam sedagi tööd, mida rassides meie esi(esi)vanemad oma kaloreid kulutasid ja muskleid spordiklubita kasvatasid. On loomulik, et ka meie sousti-kartuli-põhised söögiorgiad peavad istuva-mõtleva elutööga kohanedes muunduma ja et kontoris kirja saadud tagumikutunnid tuleb kaasaja linlasel planeeritud ja kavandatud liikumise abil tasa kaaluda.
Nii saigi seatud järgmine konkreetne eesmärk – ma ei plaaninud hakata pidama ekstreemseid dieete, vaid tahtsin esimesest trennipäevast alates kujundada oma toitumist üldiselt ja õiges suunas. Tahtsin toitu ja selle tegemist jätkuvalt nautida, samuti tahtsin püsida vähemalt eelarve samades piirides.
Treeneriga esmakohtumist ma natuke pelgasin, et mis ta nüüd ütleb, teha käsib ja kurjustab kindlasti, et noor mees ja niimoodi end käest lasknud. Kindlasti saadab mu kindlasti kohe sajakiloseid hantleid tõstma ja keelab kõik, mis mulle kunagi on maitsenud. Tühjagi. Nõustamise käigus kasutas treener Sven Jablonski suurema osa ajast just nimelt toitumispõhimõtete selgitamisele ja kordamisele, sest sellest kõik hea ja uus algabki.
Peale kaalumist ja kehakoostise mõõtmist tuli printerist välja tõde. «Ma sulle mingit toitumiskava küll ei hakka tegema, sööd neli korda päevas ja tervislikult,» õpetas treener ja jätkas detailse ning selge ülevaatega, mis on tervislik ja mis mitte. «Esimesed kolm-neli nädalat ma sind jõusaali ei luba!» pani ta mängureeglid sõbralikult, aga enesekindlalt paika.
Kõigepealt tuleb trenni tegemisega harjuda – nii mõttes kui musklis – ja valmistada südant ägedamaks trennikavaks ette. Nii jäid valikusse kardiotrenniks sobivad seadmed ja rühmatrennid.
Treenida tuleb nii, et rasvakiht kõhul ja siseorganite ümber küll väheneks, kuid nii, et lihasmassi tuleb – alguses – hoida ja – hiljem – arendada ning kasvatada.
Selle saavutamiseks tuleb süüa – tervislikult ja neli korda päevas, et hoida metabolismi töös. Hommikul tuleb süüa korralikult, lõunasöök peab toitma keha ja aju, enne trenni tuleb tund-poolteist süüa (kodujuustu, banaani vms, mitte suurt praadi), et jaksaks trenni teha. Peale trenni tuleb ka kindlasti süüa, sest «muidu pole trennil mõtet», selgitab treener – sest kehal jääb vajaka energiast, et järgmiseks trenniks taastuda.
Kehakeemia muutub
Oleksin ma alustanud taas ilma treeneri nõuannete, selgituste ja hoiatusteta, oleksin end tänaseks ilmselt stressi rassinud ning valutavatest lihastest tüdinedes jõuetult, tulemusi märkamata veel korra loobunud.
Minu kuu aega kestnud katsetusest on saanud harjumus sättida päevakavasse ka trenn, ühel või teisel moel. See kuu on sisaldanud rohkelt väljakutseid, tekitanud mitmeid küsimusi, mida teiste trennikaaslaste või treeneritega arutada ning sundinud mind ennast tihti tegema korrektuure oma arusaamadesse, mis on «kõva trenn» või mis «tervislik toitumine», samuti nõudnud julgust olla vahel laisk või lubada endale «midagi head», preemiaks.
«Kui tahad hea välja näha, siis tulebki oma tänastes harjumustes korrektiive teha,» on Sven resoluutne, kuid aus. Diivanil lösutades ja krõpsude kõrvale õlle luristades ning sousti-kartulit päevast päeva õgides, ka üle tee poes autoga käies kasvab six-pack'i asemel paraku hoopis midagi muud. Tema sõnul tulebki harjuda mõttega teha endale sobiv toit tööle kaasa ning mõelda, millal, miks ja mida suust sisse ajada.