Patsientide ühing: uus süsteem tagab patsiendile mingisugusegi hüvitise

«Oleme mittesüülise süsteemi poolt, kuna see muudab patsiendi jaoks olukorra lihtsamaks ja tagab mingisugusegi hüvitise - vähemalt juhul kui käivitub Põhjamaadele sarnane süsteem. Kõik oleneb sellest, mismoodi uus süsteem üles ehitatakse ja kui sõltumatu see on,» ütles Veskimeister Postimehele.

Ta märkis, et mittesüüline süsteem ei välista ka võimalust kohtusse pöörduda, kui inimene ei rahuldu kindlustusotsusega.

See, missuguses vormis uus vastutuskindlustuse süsteem toimima hakkab, on praegu arutusel sotsiaal- ja rahandusministeeriumi tasandil. Küsimuse all on, kas süsteem käivitub erakindlustuse või avalik-õigusliku kindlustusena. Viimasel juhul eeldaks see riigilt uue organi loomist.

Praegune süüline süsteem, kus patsiendil on tõendamiskohustus ja tõendid on kõik raviasutuse ja arsti käes, ei taga patsiendile alati hüvitise kättesaamist ka siis, kui viga tunnistatakse, kõik sõltub ikkagi raviasutuse otsusest ja käitumisest.

«Kahjuks käituvad mitmed raviasutused patsiendi kui vaenlasega, kes on hoopis neile kahju tekitanud, hakkavad patsienti mustama või süüdistama. Paljud patsiendid lepiksid pigem vabanduse ja väiksema hüvitisega kui et valiksid minna kohtusse, sest kohtuprotsess on pikaajaline ja keeruline ning eeldab patsiendi täit teadlikku juuresolekut kogu protsessi jooksul,» ütles ta.

Selliseks põhjalikke teadmisi eeldavaks asjaajamiseks pole Veskimeistri sõnul patsiendil sageli piisavalt teadmisi, oskusi ja jaksu, ega ka tervist, et kogu sellega kaasneva juriidilise poolega rinda pista. «Kui seda ei suuda isegi haigekassa, mis siis patsiendist rääkida!» Kohtuskäiku saavad endale lubada vaid haritud ja häid kontakte omavad isikud, kellel on ka piisavalt ressursse, et kogu protsess kinni maksta. Sest pole garantiid, et patsient kohtus võidab – kui raviasutuse advokaat suudab mingi juriidilise konksu leida, mis patsiendi kahjuks räägib, on kogu pealtnäha õigluse eest seisev asi nurjunud, paljud ilmselgelt patsiendi kasuks rääkivad juhtumid lastakse ka lihtsalt aeguda.

«Sellise riski võtavad vaid vähesed. Seepärast leiame, et kui patsiendile on kahju tekkinud, ei peaks panema kogu auru süüdlase otsimisele, sest seda ei pruugi leidagi, mitmed juhtumid sumbuvad kui nn kõrvalekalded ja ravist mitte sõltuvatel asjaoludel juhtunud, millele ka arstid ei oska seletust anda, vaid tekkinud reaalse kahju hüvitamisele mõistlikus ulatuses, et inimene saaks tegeleda oma tervise taastamisega, mitte ei peaks kohut käima või oma õigust taga ajama, nagu praegu paljudel juhtudel ette tuleb.»

Täiesti teine küsimus tekib Veskimeistri hinnangul seoses ravivigade tunnistamise ning ootamatute surmajuhtumite ja oluliste tervisekahjustuste tekkega. «Sellistel puhkudel leiame, et peaks käivitama põhjaliku juurdluse, et selgitada välja juhtunu põhjused. Ühest küljest on oluline, et tervishoiuasutused ja ka kogu süsteem tunnistaks vigu, mille tõttu patsient kannatada saab - see aitaks süsteemi parandada ja ravivigu vähendada. Paljud vead tekivad ju lihtsalt lohakusest või pealiskaudsusest, ravijuhiste mittetäitmisest. See on maailmas kõigile teada, kuid seda ei tunnistata.»