Sotsiaalministri nõuniku Anders Tsahknaga seotud skandaali sattunud Tallinna vähikliinikule panid rahalise aluse ärimehed, kes kõik on vähihaigusega väga isiklikult kokku puutunud. Alo Lõhmus uurib, miks aga on luhtunud kõik kliiniku katsed sõlmida leping haigekassaga.
Viis aastat tagasi pidas Tartu ärimehe Ülo Hage pereliige karmi heitlust vähiga. Hage, kes oli vähile kaotanud juba nii ema kui ka venna, jälgis sel raskel ajal üha kasvava imetlusega, kuidas Tartu Ülikooli kliinikumi arstid sõna otseses mõttes võitlesid iga patsiendi elu eest.
«Olukord oli väga keeruline, arstid konsulteerisid kolleegidega üle kogu maailma,» meenutab Hage. «Saadud arvamused olid erinevad. Lõpuks langetas professor Hele Everaus otsuse, mis oli õige. Praegu on mu pereliige terve.»
Vähk on tuntud teema ka ärimees Kalev Raidjõe perekonnas. «Neid juhtumeid on päris mitu olnud,» möönab mees. «Nii isa kui ka teised lähikondsed. Isa, tänu jumalale, on praegu terve.»
Ning kolmas looga seotud ärimees – Robert Mirzojev – teab omast käest, mida tähendab raske haiguse seljatamine. Seetõttu mõistab ta kompetentse arstiabi väärtust.
«Hiljem olen toonud kümneid sõpru Tallinnast Tartusse ravile. Minu meelest on ebanormaalne, et inimesed peavad haigena sõitma 200 kilomeetri kaugusele,» ütleb ettevõtja.
Vaieldamatud asjatundjad
Nii võtsidki need ärimehed kohe tuld Tartu arstide ideest asutada Tallinna vähiraviga tegelev erakliinik, mis võimaldaks Põhja-Eesti patisentidele senisest hõlpsamat ligipääsu Tartu tipparstide ravioskustele.
Ettevõtjate Hage, Raidjõe ja Mirzojevi, professor Hele Everausi ning doktor Peeter Padriku osalusel loodud kliinik avas uksed mullu veebruaris.
Eelmisel nädalal sattus Tallinna vähikliinik ajakirjanduse rambivalgusse sootuks ebameeldivamatel asjaoludel, kui asutajad eales lootsid.
Just vähikliiniku heaks oma mõjuvõimuga kauplemine on süütegu, milles oletatavasti kahtlustatakse kaitsepolitsei poolt mõneks ajaks kinni peetud sotsiaalministeeriumi nõunikku ja mõjukat reformierakondlast Anders Tsahknat. Väidetavalt üritanud mees vähikliinikule välja kaubelda lepingut haigekassaga.
Tsahkna tegevuse tuvastamine kuulub nüüd uurimisorganite ja kohtu pädevusse. Kuid miks üldse on nõnda, et kliinikul, mille arstid kuuluvad onkoloogiaravi vaieldamatusse tippu, puudub leping haigekassaga?
Küsimus on kliinikule elulise tähtsusega, sest näiteks keemiaravikuur maksab kümneid tuhandeid kroone ning haige võib vajada kümneid kuure järjest. Sellist raha oma taskust maksta ei ole enamikule inimestest jõukohane.
Eristaatusega vähiravi
Lepingu puudumise põhjus ei saa peituda kliiniku eraõiguslikus omandivormis.
Esiteks on kõik Eesti haiglad formaaljuriidiliselt eraõiguslikud, ehkki suurte haiglate nõukogudes ja juhatustes istuvad oma raha mängu pannud ärimeeste asemel linnavalitsuste ja riigiasutuste esindajad.
Teiseks on haigekassa sõlminud lepinguid ka paljude «päris» erakliinikutega muudes meditsiinivaldkondades. Haigekassa Harju osakonnal on leping isegi Viimsi spaaga.
Miks ei tohi haigekassa rahale loota vähiravi erakliinik?
«Ma ei ole saanud ühtegi adekvaatset vastust ega selgitust, miks tervel real günekoloogilist teenust pakkuvatel, silma-, kõrva-, nina- ja kurgukliinikutel, traumatoloogia- ja ortopeediateenust pakkuvatel erakliinikutel on haigekassaga lepingud,» vangutab professor Everaus nõutult pead.
«Ma ei saa aru, miks vähiravi on eristaatusega. Sellele ei ole absoluutselt mitte mingisugust põhjendust,» lisab ta.
Hage on lepingu saamise perspektiividest isiklikult vestelnud haigekassa juhatuse esimehe Hannes Daniloviga.
«Danilov ütles, et haigekassa seisukoht on, et nad ei soosi lepingu andmist vähikliinikule. Ta soovitas mõelda muudele lahendustele,» meenutab Hage.
«Üks põhjendusi oli see, et erakätes võib niisugune tundlik teema nagu onkoloogia väljuda kontrolli alt. Danilov ütles, et tal ei ole kahtlusi Padriku või Everausi suhtes, aga erakliinik võib ju muuta omanikke ja omanikud võivad vahetada juhatust,» räägib ettevõtja.
Hage oletab, et Danilov kartis kliiniku võimalikku muutumist retseptivabrikuks. «See oli üks tema argumentidest, mida tuleb natuke aktsepteeridagi, sest on ju olemas arste, kes kirjutavad raha eest mõnuainete retsepte. Kuid sellised võimalused on ju olemas ka teistes haiglates,» arvab Tartu ettevõtja.
Haigekassa pressiesindaja teatab, et ühegi vastutava isikuga pole vähikliiniku tõrjumise põhjustest võimalik vestelda – kõik olevat koolitustel. Selle asemel saadab haigekassa tutvumiseks oma mullusuvised vastused õiguskantslerile, kui see uuris vähikliiniku palvel, kas haigekassa käitus õiguspäraselt, keeldudes kliinikuga 2008. aasta kohta lepingut sõlmimast.
Haigekassa selgitas toona õiguskantslerile, et uusi lepingupartnereid otsitakse ainult juhul, kui on näha, et haiglavõrgu arengukavasse sisse kirjutatud haiglatega sõlmitud lepingutest jääb ravivajaduste katmiseks väheks. 2007. aasta novembris valminud prognoos näitaski, et onkoloogia ja ambulatoorse hematoloogia ravi vajadus kujuneb 2008. aastal eelmisest aastast veidi suuremaks.
Süsteemile liigne kliinik
Ometi leidis haigekassa, et vanade haiglatega sõlmitud lepingud ning «prognoositavad efektiivsuse tõstmisele suunatud muutused nende haiglate tegevuses» võimaldavad toime tulla ka uut lepingupartnerit valimata. Haigekassa jäi enesele kindlaks, et pole millegi vastu eksinud, ning õiguskantsler Indrek Teder oli sellega päri.
«Haigekassa ütleb, et nende süsteemile ei ole meie kliinikut vaja, sest kogu töö tehakse ära Põhja-Eesti regionaalhaiglas. See tegelikult ei vasta tõele, sest Lääne- ja Ida-Tallinna keskhaiglas opereeritakse üle 20 protsendi vähihaigetest,» lausub Tartu Ülikooli kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja Everaus.
Legendaarse vähiarsti sõnul peaks ravikindlustusraha käima kaasas patsiendiga, mitte olema ametnike otsustada. Nii ei saaks tekkida olukorda, kus kogu elu sotsiaalmaksu maksnud kodanik avastab, et ei saa ise endale ravihaiglat valida näiteks teisese arvamuse alusel.
Pealegi ei suudaks erakliinik suurhaiglatega mahtude poolest niikuinii konkureerida. Kui onkoloogiaravi aastane maht Eestis on 500 miljonit krooni ja kemoteraapia moodustab sellest 280 miljonit, siis keemiaravile keskendunud vähikliinik taotleb lepingut vaid kümnele miljonile, toob Raidjõe näiteks.
Keemiaravist erinevat tüüpi ravi nõudvate vähihaigete aitamiseks on kliinik orienteerunud koostööle muude haiglatega, pakkudes patsiendile eelkõige ravi organiseerimise ja koordineerimise teenust.
Mirzojevil on oma arvamus, miks vähikliinikut tõrjutakse. «Meiega lepingu sõlmimine tooks välja teenuste tegelikud hinnad,» lausub ta.
Mirzojevi sõnul ei jää riigisüsteemis kunagi raha üle, erasektor aga suudab kokku hoida. «Pakkusime, et oleme nõus ravima kümme protsenti odavamalt. Selle peale vastati vaikusega,» annab ta mõista, et suurhaiglad kardavad haigekassalt välja kaubeldud hindadesse peidetud õhu paljastamist.
Everaus sõnab, et igal pool maailmas lähevad arstid patsientide juurde, mitte vastupidi. Nii peavad ka Tartu arstid minema Tallinna, sest tallinlastelgi on õigus korralikule ravile.
«Miks oli Albert Schweitzeril tarvis minna arstina Aafrikasse? Sest tal oli tunne, et ta pidi minema, tal oli vastutus,» tõmbab professor paralleeli.
Meditsiin areneb
Everausi hinnangul pole Eesti praegune tervishoiusüsteem patsiendi ja arsti keskne, vaid organisatsioonikeskne. «Kontseptsioon, et kõik raviviisid peavad olema ühes kliinikus koos, praeguses maailmas enam ei tööta. Ei ole vaja igasse kirurgilise ravi või keemiaraviga tegelevasse haiglasse osta väga kalleid kiiritusraviaparaate,» räägib ta.
Professor lisab, et patsienti on alati võimalik suunata ning meditsiini arengu tõttu on organisatsiooniline struktuur väga palju muutunud. «Me ei saa öelda, et see, mis me kümme aastat tagasi kokku leppisime ja arengukavas paberile panime, on dogma ja jääb kehtima vaatamata sellele, mis toimub Soomes, Rootsis, Saksamaal või Šveitsis,» märgib ta.
Everausi töölaual lebab USA autori Regina Herzlingeri raamat «Who Killed Health Care?» («Kes hävitas tervishoiusüsteemi?»). Selles on Ameerika Ühendriikide näitel juttu täpselt samadest asjadest, mida Everaus iga päev omagi töös kogeb: initsiatiivi mahasurumine ja uute tegijate tõrjumine.
Sügiseks kutsus Everaus Herzlingeri Eestisse esinema.
Moodne asutus
• Tallinna vähikliinik on onkoloogia ja hematoloogia erahaigla, mis tegutseb Lääne-Tallinna keskhaigla alla kuuluva Meremeeste haigla ruumides Paldiski maanteel.
• Kliiniku teatel on neil «kaasaegsed, privaatsed ja mugavad võimalused ambulatoorseks ja statsionaarseks raviks». Statsionaaris on viis üksikpalatikohta.
• Erahaigla missioon on pakkuda pahaloomuliste kasvajate alast konsultatsiooni, diagnostikat ja ravi, mis põhinevad rahvusvahelisel parimal teaduspõhisusel, ekspertsoovitustel ja patsientide väärtushinnangutel.