Lastetut peret aitab rakudoonor

Aime Jõgi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Naistearst Andrei Sõritsa sõnul võimaldab toetuse suurenemine saada lapsi ka piirkondades, kus väikesed palgad ei luba kulukat kunstviljastamist ette võtta.
Naistearst Andrei Sõritsa sõnul võimaldab toetuse suurenemine saada lapsi ka piirkondades, kus väikesed palgad ei luba kulukat kunstviljastamist ette võtta. Foto: Lauri Kulpsoo

Arst Andrei Sõritsa ei arva, et viljakusega oleks maailmas midagi hullu lahti. Tegelikult on inimesi juba ammu ülearu ning lapsigi rohkem kui küll.

Paraku suureneb maailma rahvastik eelkõige tänu lõunamaalastele. Põhjapoolses Euroopas pigem kurdetakse: lapsi võiks ikka rohkem sündida.

«Taanis on näiteks kuus protsenti beebidest saadud kehavälise viljastamise teel,» teab Sõritsa. Ning viitab seejärel ühele mainekale maailmakongressile, mille üks statistiline ettekanne prognoosis, et aastal 2100 sünnivadki maailma peamiselt katseklaasilapsed.

Kas jumal annab või mitte

«Viljatusest kõnelemise üks põhjus on meditsiini uued võimalused,» arvab Sõritsa. «Inimesed ei häbene enam teemat, mis on neile kaua aega tabu olnud.»

Kui perekond on otsustanud, et tahab last, siis tänapäeval ei oota see perekond nagu vanasti, kas jumal annab või ei anna.

Kui paar on lapse planeerinud ja kui naine ei ole aasta jooksul rasestunud, siis alustatakse kohe uuringute ja raviga. Häbenemata! Ning ollakse selle nimel valmis panustama.

«Meie, arstid, ei suuda ju teha midagi rohkemat kui vaid seda, et aitame otsad, mis looduses on lahti jäänud, kokku viia,» märgib Sõritsa. «Me ei saa sugugi väita, et loodus seda asja ise mõne aja pärast korda ei ajaks. Aga me ei saa ka öelda, et ootame igaks juhuks, nii umbes kümme aastat! Sest pärast seda ei pruugi sel paaril ka meie juures enam võimalust olla.»

Miks peaks inimesel aga tekkima mõte loovutada kellelegi oma sugurakk?

Jaa, see on problemaatiline teema, tunnistab Sõritsa. See on intiimne asi.

«Tuleks aga mõelda, et kui ma saan oma rakkudega aidata kedagi, kes last loomulikul viisil ei saa, aga kes last väga-väga soovib, siis miks mitte aidata. Doonorlus on positiivne asi!» ütleb Sõritsa.

Tegelikult astub doonoriks saamise sooviga inimesi tänavalt kliinikusse tõesti harva, tunnistab Sõritsa.

On tulnud mõned usklikud inimesed, kes on oma rakke annetanud. On olnud naisi, kes püüavad kuidagi heastada seda, et nad on aborti teinud.

Meesdoonoreid leidub veelgi vähem kui naisdoonoreid, räägib Sõritsa. Kuigi spermadoonoriks saamise protseduur on munarakudoonoriks saamise omast palju lihtsam, ei taju mehed lastetuse probleemi nii teravalt kui naised.

Naistesse on loodus sisestanud võimsa bioloogilise programmi: iga hinna eest lapsi ilmale kanda. Nemad sünnitavad ka sõja- ja katkuajal, vanemapalgaga ja ilma. Alles siis, kui nad millegipärast lapsi ei saa, ahastavad nad käsi ringutades taeva poole...

Must ja valge jänku

«Niisiis – meie ootame doonoriks naisi vanuses kuni 30 aastat ja mehi kuni 38 aastat,» ütleb Sõritsa.

Doonori isikuandmeid ei avalikustata. Retsipient saab näha vaid doonori teatud füüsilisi näitajaid, tema haridust ja rahvuslikku kuuluvust. Doonori-

info ei välju kliinikust.

Doonori vastutulelikkus aga kompenseeritakse. Inimesele makstakse kinni ta sõidukulud, tervisekontrollile, uuringutele ja protseduuridele kulunud aeg, samuti ravimid.

Selle raha maksab tegelikult kinni perekond, kelle perre kunstliku viljastamisega last soovitakse.

«Mõni paar sõelub doonoreid hoolega. Inimesed usuvad, et last on võimalik valida nagu vaasi,» naerab Sõritsa. «Aga me teame juba kooliaja bioloogiatunnist, et kui kokku saavad must ja valge jänku, siis võivad sündida nii mustad, valged kui ka hallid jänkud.»

Niisiis on andmed ankeedis vaid seepärast, et inimesed neid nõuavad. Bioloogilises mõttes ei taga doonori seemne- või munarakk sugugi samasuguste oma-dustega järglasi.

Inetuid lapsi ei sünni

«Teate, ma ei ole kunagi pidanud mitte ühegi naise ees häbenema ega vabandama, et oh jumal küll, millise lapse ma olen teile kokku pannud. Kuigi see minust ei sõltu, aga kui oleks põhjust, küllap ma ka vabandaksin,» räägib Sõritsa.

«Need lapsed tulevad aga kõik ilusad – ja täpselt oma vanemate moodi. Mitte keegi ei saa öelda, et näe, võõras laps! Seda beebit seal kõhus oodatakse ja armastatakse kõik need üheksa kuud, ja kui ta lõpuks ilma sünnib, siis ta naeratab, on lõbus ja areneb hästi – on terve ja tipp-topp laps.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles