Andres Ellamaa: lesepension väärtustab peret

Teatud elukogemuse korral tekitab iga justkui tühjalt kohalt tekkinud arutelu kahtluse, et taas on asutud avalikku arvamust millekski töötlema.

Nii oli see mõni kuu tagasi, kui alustati rünnakuid perearstidele ja arstiabikorraldusele üldse. See oli ilmselt vajalik arstiabile kulutatava rahahulga vähendamiseks ja selle otsuse «söödavaks tegemiseks». Nüüd algasid jutud pensioni ümber.

Vanaemale laste eest pensionilisa maksmise idee ju iseenesest kena. Ja sellele on isegi raske vastu vaielda. Ometi on see praegu siiski pseudoteema. Selleks ajaks kui pensioniiga kätte jõuab, on lapsed ja enamikul ka lapselapsed juba suured.

Ja riigi «tänu» lapse eest, mis praegu on mõnisada krooni kuus, on pigem irvitamine kui abi.

Loomulikult on kena, kui riik mõtleb laste sündimisele. Ometi ei tohiks see mõtlemine taas ebaõiglust tekitada. Ei õnnestu meil kõigil lapsi saada. Nii on juba loodus ja ka elukorraldus seadnud. Laps vajab abi täna, lapsena, siis, kui ta ise end veel aidata ei suuda.

Kel aega ja tahtmist, võiks süveneda meie statistikaameti kogutud arvudesse. Meie enda statistika osutab, et 2007. aastal elas 48,7 protsenti vanaduspensioni saavatest naistest allpool vaesuspiiri. Meeste kohta on vastav näitaja 30,6 protsenti.

Statistika osutab ka, et meie 65-aastastel naistel jääb elada veel keskmiselt 18,6 aastat, meestel aga viis aastat vähem. Seega tulebki naistel keskeltläbi viis aastat lesepõlve pidada. Sellist lesepõlve, mil toimub järsk elustandardi langus.

Tõdegem, et kuigi meil on soolise võrdõiguslikkuse seadus, pole sellega ju midagi peale hakata, sest meie stereotüüpne mõtlemine on viinud selleni, et enamik madalapalgalistest ametitest on orienteeritud just naiste tööjõu kasutamisele.

Meeste ja naiste palgavahe on seetõttu Eestis naiste kahjuks Euroopa suurim. Et see olukord muutuks, on väheusutav: näiteks kõrgkoolidesse hariduse ja tervishoiu alale pürgijate seas on 92,9 protsenti neiud.

Praegusel kriisiajal võtavad naised, kel kohusetunne oma pere ees on kindlasti suurem, vastu mis tahes palga eest ka väga raske töö, samal ajal kui mehed eelistavad uhkelt oodata paremaid pakkumisi.

Niisiis on naised «mõistetud» väiksele palgale ja loomulikult ka väiksele pensionile, mille eest kunagi vanaema-eas makstav lisatasu olukorra raskust kuidagi leevendada ei saa.

Mehed saavad maist pensionärielu vähem nautida ja jäävad võlgu oma naistele, kes on neile sünnitanud lapsed ja kogu elu nn naistetöid tehes pidanud leppima väiksema palgaga. Naised aga peavad suure tõenäosusega oma elu kümmekond viimast aastat veetma vaesuses.

Kuidas see häbi oma pintsakureväärilt pesta? Valik on teie, poliitikud. Ehk alustate Euroopa sotsiaalhartast, mille olulisemad punktid on Eestis seniajani ratifitseerimata. 1996. aastal võtsid Euroopa Nõukogu liikmesriigid vastu Euroopa sotsiaalharta parandatud ja täiendatud variandi.

Eesti ühines selle hartaga 4. mail 1998. aastal ning riigikogu ratifitseeris selle 31. mail 2000. aastal. Ratifitseeris küll, aga mitte täielikult. Mõned artiklid on siiani ratifitseerimata, seadusandja on neid artikleid teadlikult ignoreerinud.

Nende hulgas sellised artiklid nagu iga vanuri õigus saada sotsiaalset kaitset; kõigi töötajate õigus väärikale kohtlemisele töökohal; inimese õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest ja õigus eluasemele.

Teistes artiklitest on jäetud mõni punkt ratifitseerimata või siis kinnitatud reservatsioonidega. On ülimalt tähelepanuväärne, et viimastel riigikogu valimistel ega ka hiljutistel europarlamendi valimistel sotsiaalhartat isegi ei meenutatud.

Kahtlemata on nende artiklite realiseerimine Eestis raske. Kuid selgelt sõnastatud eesmärgina peaks neis artikleis toodu olema riigi sotsiaalpoliitika alus, vaatamata sellele, kes parajasti võimul juhtub olema.

Euroopa Liit ei peaks meie jaoks olema mitte ainult eurokõlin, vaid ennekõike euroopalik humanism ja inimlike väärtuste hindamine.

Jutud pereväärtuste hindamisest, mida pea kõik erakonnad puhuda armastavad, on vaid jutud. Sõnad saavad teoks siis, kui vähemalt üritataks taas ausse tõsta legaalne perekond selle algses ja traditsioonilises mõistes, selline, kus on isa, ema, lapsed ja vanavanemad.

Kui austame pereväärtusi, siis oleks ju mõistlik, et pereisa, kes statistiliselt lahkub aastaid varem, saaks oma elust ja tööst toetada oma peret. Üle 65-aastaste hulgas on kolmandik mehi ja kaks kolmandikku naisi.

Pensioniikka jõudval umbes 70 000 mehel on tulenevalt oma senisest suuremast palgast õigus ka suuremale pensionile. Nende pensionisaamislõbu kestab aga keskmiselt vaid 13 aastat.

Miski ei segaks lahkunu vanaduspensioni ülekandmist tema lesele, kui ta seda soovib ja kui ta oma, tõenäoselt väiksemast vanaduspensionist loobub.

See, ligikaudu tuhande krooni võrra suurem nn lesepension ei tohiks isegi meie riigi tingimusis olla ületamatu raskus ja annaks üpris selge signaali, et pere on väärtus, mida tasub hoida.