Raimu Hanson: suunamine läks kalliks maksma
12. jaanuar 2010, 13:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loll saab kirikuski peksa, tark aga õpib kogu elu ja läheb julgelt kirikusse või ka näiteks mošeesse, kusjuures taskutelefon on tal muidugi välja lülitatud.
Mobiil on asendamatu riist. Eriti seepärast, et helistada saab kas või Tartust Tuneesiasse ja vastupidi. Eks see ole muidugi kallis lõbu, teadsin ma enne reisile asumist. Seepärast sai tehtud ka ettevalmistusi.
Helistasin enne lennukile istumist EMTsse. Sain muude nõuannete hulgas teada, et minutihind on Tuneesiast Eestisse helistamisel odavam, kui valida üks teatud kombinatsioon. Millegipärast aga hoidis EMT neiu minu ees saladuses üht telefoniteenust.
Otsustasin mobiili Tuneesias kasutada põhiliselt kella ja äratuskellana ning vastu võtta vaid need kõned, mis tunduvad olevat hädavajalikud.
Sestap jätsin ma vajutamata vastuvõtunupule, kui nägin, et helistaja on üks mu vana tuttav tartlane. Teadsin juba ette, et helistamise põhjuseks pole elu ja surma küsimus. Kuid ma teadsin ka seda, et ta on järelejätmatu, kui tal kolm-neli korda aastas tekib pakiline soov suhelda.
Nii oli ka siis, kui ma tutvusin Tuneesiaga. Ta valis minu numbri ööpäeva jooksul seitse korda.
Peale tema oli veel neli helistajat, kelle kõne ma jätsin vastu võtmata. Kõnelesin nende kõigiga alles pärast kodumaale naasmist ja katki polnud midagi. Kuni ühel hetkel pidin maksma arve.
Iga vastu võtmata jäänud kõne puhul oli rakendunud teenus, mille puhul on arves selgitus «Kõne suunamine, kui mobiil ei ole levis või on välja lülitatud». Ja iga selline teenus maksis 41 krooni ja 16 senti.
Muide, selle repliigi alguses kirjutatud väljend julgest mošeesse minekust on ülepingutus. Allahi kummardajad lasevad uskmatud küll pühakotta, kuid mitte kõige pühamasse kohta. Keelust üle astuja võib halvemal juhul isegi peksa saada.