Tervis

See on südamelõikustuba, kus vahetatakse südame klappe ja remonditakse veresooni. Siin opereeritakse ka kaasasündinud südamerikkega vähem kui kilo kaaluvaid beebisid. Imedemaa!

Samal teemal: Operatsiooniteenistus on kui risttee

VIIMASED KOMMENTAARID astel tore on kui mõnel  veab,meie pisikesel  oli kaasasündinud  südamerike,aga kahjuks  me ei jõudnud opi  ära... ampull http://www.epey.ee/  infot patsiendile Teised kommentaarid

Õdedel on maskid tihedalt näol.

Eelseisva kolme tunni jooksul õpingi ma kõiki operatsioonisaalis toimetavaid inimesi eristama mitte millegi muu kui nende silmade järgi.

Kuni 70 protsenti kõikidest südameoperatsioonidest on tänapäeval südame pärgarterite ahenemise tõttu ette võetavad lõikused.

Operatsioonisaalis lõikust ootava naise süda on mõne päeva eest üle elanud infarkti. Ilmselgelt on see süda pikka aega kannatanud hapnikupuuduse ehk isheemiatõve käes. Kui abi ei saabu, võivad südamekoed kärbuma hakata.

Nüüd on kirurgide ülesanne rajada südamesse uue verevarustuse tee ehk ehitada patsiendi jalalt laenatud soone abil sild üle ta ahenenud südameveresoone. Niisuguseid sildu tuleb sellele südamele ehitada kolm.

Kõigepealt kaetakse laud

Operatsioonitoa õed Piret Paring ja Kersti Korbun on Tartu tervishoiukõrgkooli ettevalmistusega noored naised, kellest üks on operatsioonitoas töötanud viis, teine seitse aastat.

Piret töötab sel lõikusel laua taga ehk opereeriva kirurgi paremal käel. Kersti on teine õde ehk see, kes vajadusel lükkab operatsioonilauale lähemale uue komplekti instrumente, tampoone, niite, kausse... Mida parasjagu vaja.

Kui nüüd keegi opituppa helistaks ja paluks telefonile õde Piretit või õde Kerstit, kõlaks vastus, et vabandust, aga nad ei saa tulla, sest nad katavad lauda. Nii ongi.

Laual, mida neil naistel enne iga operatsiooni katta tuleb, on kümned klemmid, pintsetid ja skalpellid, kunstliku vereringe voolikud ja nii mõnigi niisugune instrument, mille nägemist ootaks pigem puidu- või metallitöökojas, mitte haiglas.

Operatsioonisaal on tugevate ja karismaatiliste inimeste koht.

Õed ütlevad, et neile ei ole küll erilist omapära või kiikse lubatud, küll on aga kirurgid alati isikupärased ja sellega tuleb arvestada.

Tugevate meeste maa

Minul näiteks olevat tol hommikul väga vedanud, julgustavad õed. Sest eelseisva lõikuse anestesioloog on Peeter Tähepõld. Peeter Tähepõllule aga meeldivat väga rääkida ja see peaks mulle ju sobima.

Kirurgiks tuleva Toomas Aro puhul manitsevad õed aga ettevaatusele. Sest Aro vastab küsimustele viisil, mida ei tohi kuidagi tõsiselt võtta. Näiteks kui minutaoline külaline patsiendi rinnaõõne avamise järel seal tuksleva organi kohta pärib, et kas see nüüd ongi süda, vastab Toomas Aro silmagi pilgutamata, et ei, see on hoopis kops.

Kuid selleni läheb veel aega.

Esialgu tegelevad patsiendiga anestesioloog Peeter Tähepõld ja õde Anneli Punga. Patsient saab veeni- ja arterikanüülid. Siis asetab dr Tähepõld naise näo kohale narkoosimaski. «Rohkem teile haiget ei tehta!» on viimane lause, mida too ilmselt kuuleb.

Siis pestakse patsient desinfitseeriva vahendiga lõua otsast kuni varbaotsani puhtaks ning kaetakse roheliste linadega. Välja jääb parem jalg. Samuti jäävad ligipääsetavaks rindkere ja kael.

Kaelaveen on see, millesse narkoosiarst Peeter Tähepõld torkab nõela; ta valmistab veeni ette, et sellesse saaks kiiresti manustada ravimeid. Samuti saab sealt kõige täpsema veenirõhunäidu.

Patsiendi seisundit väljendavad andmed jooksevad aga lõikustoa kahel monitoriekraanil. Üks ekraan on anestesioloogi paremal käel, teine, mõõdult suurem, üleval lae all, et sellele oleks mugav pilku heita ka kirurgidel ja õdedel.

Solisti saabumine

«Tüdrukud, kas te helistaksite nüüd doktor Arole, palun!» ütleb keegi.

Õde Kersti helistab.

Juba on aga kohal kirurg Hannes Kuiv. Tema ülesanne on samal ajal, kui esimene kirurg avab südamele ligipääsuks patsiendi rinnakorvi, opereerida patsiendi parema jala säärelt veen, millest saab südamele väärtuslik tagavaraosa. Operatsiooni kulgedes toetab ta dr Toomas Arot südame remontimisel.

Operatsioonilaua kõrvale lükatakse ka kunstliku vereringe aparaat. Seda hakkavad valvama anestesioloog Ürjo Ploom ja õde Juta Lukso.

Nimelt ajal, mil südamele uusi verevarustuse teid rajatakse, peavad patsiendi süda ja kopsud seisma. Nende asendamisega saabki hakkama too kogukas aparaat ehk kunstlik süda ja kopsud.

Operatsioonitoas on nüüd kaheksa meedikut ja haige kanderaamil lõikustuppa veeretamisest möödas tund.

Operatsioon algab. Päriselt

Õde Kersti tunnistab mulle, et enne iga lõikust palub ta mõttes: «Läheks kõik hästi!» Kirurg Toomas Arolt julgen head õnne toovate rituaalide kohta küsida alles siis, kui lõikus läbi.

Tema vastab, et tõepoolest, mõned harjumuspärased liigutused ja toimingud enne operatsioonituppa sisenemist ei tohi hommikul sassi minna. Kui kõik läheb plaanipäraselt, on see hea märk.

Näiteks kannab Toomas Aro oma kaks ja pool korda suurendava luubiga kirurgiprille alati kaasas. Teistel arstidel võivad need operatsioonitoas lauanurgal karbis olla, aga tema ilma oma prillikarbita ei liigu.

Kui see millegipärast maha ununeb, polevat nende järele tagasi minek sisetunde seisukohalt eriti meeldiv asi.

Ja nüüd siis olen tunnistajaks sellele, kuidas patsiendi rinnakorv kaetakse õhkõrna kilega ja kuidas dr Aro sellesse esimese pika lõike teeb. Kuidas kirurg seejärel järgmise instrumendiga

aina sügavamale liigub, samal ajal väikesi veresooni kõrvetades, et liigset veritsust ära hoida. Liigutan sõõrmeid – kogu tuba on inimliha ja vere kirbet lõhna täis.

Siis ulatab õde Piret dr Arole akudel töötava sae ja Aro surub selle patsiendi rinnakusse. Tõmban pea verepiiskade eest tahapoole.

Seejärel sikutab kirurg metallist instrumendi abil patsiendi roided laiali. Ja ma vaatan tõtt naise sisemuses tuksleva kelmega, mille all ongi too abi järele nuttev süda.

Kõik need minutid seisan väikese paku peal kardina taga. See kardin opereeritava rinnal on viimane piir, kus ma veel olla võin. Teispool piiri algab steriilne tsoon.

Nüüd, enne südame kelme alt välja päästmist, nikerdab dr Aro hulk aega patsiendi vasakpoolsete roiete all. Sest jalaveenist saab haigele südamesse kaks silda, kolmas tuleb aga ehitada roietealuse arteri ühe otsa ümbernõelumisega otse südames kulgeva arteri külge.

Dr Kuiv on vahepeal jalaveeni patsiendi säärelt kätte saanud, selle lahusesse hoiule pannud ning tulnud dr Arole appi.

Ja nüüd on ka patsiendi süda kogu oma alastuses kirurgide silme ja käte all.

Operatsioon on jõudnud nii kaugele, et südame ülesanne tuleb üle anda masinale. Veresooned ühendatakse klemmide ja šuntide abil ümber nii, et ühel hetkel hakkab patsiendi südame suunas liikuv ehk venoosne veri voolama kunstliku vereringe aparaati. Järgmisel hetkel võtab aparaat üle kogu südame ja kopsude töö.

Patsiendi neli liitrit verd rändab tema kehast üle põranda rippuvate voolikute kaudu keerulisse masinasse, millel on pilkuvad tulukesed, pöörlevad kolvid ja pumbad ning millel püsib dr Ploomi klammerdunud pilk, ning siis jälle masinast inimese kehasse tagasi.

Kell on 9.50

Südamelihasesse süstitakse kaaliumilahust ja ma näen, kuidas elutähtis organ tavapäratult tasaseks muutub ning lõpuks seisma jääb.

Mõtlen taas patsiendi peale – mida inimene küll niisugusel hetkel tunneb? Või mida ta unes näeb? Anestesioloog Peeter Tähepõld sõnab aga ettevaatlikult ja peaaegu vabandades, et nüüd algavad minutid, mil arstid vajavad vaikust ja segamatust.

Kirurgidel tuleb imepeene niidiga õmmelda jalaveenist tehtud kahe silla otsad südameveresoonte külge kinni – 11 õmblust üks ots ja umbes sama palju õmblusi teine ots. Esimene sild ja teine sild ning siis selle roietealuse arteri ots...

Kell 10.50 on remont lõpetatud ja südamele antud puhkus möödas. Nüüd otsustab patsiendi organism ise, kuidas tema mootorisse rajatud ümbersõiduteed talle sobivad.

Jäänud on veel rinnak traatidega kokku tõmmata ja haav paigata.

Patsient magab veel vähemalt kümme tundi, enne kui ta äratatakse. Tema opijärgne paranemine ja lõplik tervenemine on teadus omaette.

Dr Aro ütleb, et kuigi meditsiin põhineb reaalteadustel, pole tulemus kunagi sada protsenti ette määratud. Kaks pluss kaks ei pruugi anda tulemuseks nelja, vaid vahel koguni viie, teinekord aga hoopis kolme.

Niisiis jääb igasse operatsiooni oma saladus, mida ükski kirurg pole lahendada suutnud. Miks mõnikord läheb nii, aga teinekord mitte?

Keegi ei tea.

Südame isheemiatõbi

• Haigus, mille puhul pärgarterite seintesse on rasvad ja kaltsium ladestunud nii, et sellesse on tekkinud lubinaastud. Kui naast ahendab veresoont sedavõrd, et vastav südamelihase piirkond ei saa enam küllaldaselt hapnikuga rikastatud verd, hakkab see kannatama hapnikuvaeguse all. Tugevat valu südame piirkonnas, mis sellega kaasneb, nimetatakse stenokardiaks (rinnaahistus e. rinnaangiin).

• «Olge kehaliselt aktiivne, loobuge suitsetamisest, vähendage kehakaalu, valige toitu madala kolesteroolisisalduse järgi ja eelistage neid toiduaineid, mis sisaldavad palju tärklist ja kiudaineid,» soovitavad arstid.