Maja järsaku serval

Kunstnikud Sirja-Liisa ja Kaarel Eelma otsustasid vana ühekordse suvila asemele elamu ehitada ja kutsusid appi arhitekti Mikk Mutso. Endise aiandusühistu maadel asuva krundi keskel olev paeastang ja kolmemeetrine kõrguste vahe virgutasid arhitekti mõttelendu. «Alguses mõtisklesimegi majast astangu sees.

Kuna tegu on potentsiaalse diktüoneemakildi alaga, selguski mõõtmisel, et radoonitase on olemas,» kommenteerib Mutso. «Ettevaatusabinõusid tarvitusele võttes oleks nõlva sisse ehitamine maja hinna liiga üles ajanud. Sestap otsustasime hoone maa peale jätta ja asustada klindi ülemine serv.»

Suvilaühistu rajamisel oli tehtud detailplaneering, mis nägi ette majade asukohad krundi ühes servas. Uue elamu, mis hakkas täitma kogu klindipealset ehitusõiguse ala, püstitamisel järgiti sama planeeringut. Seaduse järgi oli sinna võimalik pere vajadusi rahuldav kahekorruseline hoone ehitada.

Radoonitaseme tõttu oli kaalumisel kaks varianti: kas teha nn tiheda alusplaadiga või alt tuulutatav põrand. Kuna teine variant tundus otstarbekam, tehtigi maja ettenähtud maksimaalse kõrguse tõttu nii madalatele paekivist postidele, et tuul igal aastaajal maja alt läbi käiks ja radoonigaasid minema puhuks.

Kuna pererahvas eelistab looduslikke materjale ja tervislikku eluviisi, valiti soojustuseks tselluvill. Sellel on vajalikud kihipaksused veidi suuremad kui mineraalvilladel, aga see-eest hulk häid omadusi.

Üksjagu nuputamist nõudis teisele korrusele kavandatud ateljee mahutamine ettekirjutatud raamidesse. Ruumi kõrguse aluseks sai võetud molberti kõrgus. Selgus aga, et maalialuse tipp roniks katusest välja. Asjaosaliste rõõmuks tegi vald neile erandi ja lubas pisut kõrgema maja ehitada.

Hoone on püstitatud platvormehituse meetodil, mille puhul karkass valmistatakse korruste kaupa. Seinaosad tehakse kohapeal põrandaplatvormil, lükatakse püsti ning kinnitatakse. Eksperimentaalne maja on räästasteta, sest toona arvestati nende vallas ehitisealust pinda räästaprojektsiooni järgi ja seega tulnuks räästaga hoone palju väiksem kui praegune elamu.

Läbimõeldud lahendus ja kõrge ehituskvaliteet tagab seinte ja katuse veepidavuse. Seina välisvoodriks valitud kõige tavalisem «karvane» hööveldamata servatud laud on löödud horisontaalselt nõnda, et ülemine laud katab alumise ülaserva. Põhimõtteliselt nagu paadi klinkerplangutus, mis tuult ja vett peab. Samas jätab selline kate rohkem ruumi laudisealustele tuulutusvahedele.

Arvestades maja nappi vormi, lihtsaid kattematerjale ja kõrguspiirangu tõttu madalat viilu, sobis katusematerjaliks ideaalselt lihtne sile Monieri betoonkivi Minster.

Kuna ülakorruse ateljee vajab põhjapoolset valgust, avanevad sinnapoole ka avarad seina- ja katuseaknad. Töötuppa paistab kaunis maastik ja üle puude latvade meri.

98 m² maja alumisel korrusel on avatud köögiga elutuba, magamistoaga ühendatud vannituba ja abiruum. Maja sisekujunduse autor on Kaarel Eelma, samuti on ta projekteerinud ja oma kätega valmistanud enamiku majas leiduvast mööblist.

Tulevikus on kavas ehitada saun ning rajada kasvuhoone.