MÕNI AEG tagasi levis Eestis uudis, et esitajate liit ja fonogrammitootjate ühing on saanud kohtuvõidu suurte ööklubide omanikfirma üle. Uudises seisis, et ööklubide omanik peab ligi kolme aasta jooksul mängitud muusika eest tasuma umbes 700 000 krooni.
Suur summa pani paljusid küsima: mis seadused need sellised on, mis ettevõtjaid ahistavad ja lubavad küsida raha õhu eest? Pealegi pole ju tegu muusikapalade autorite, vaid kõigest muusika esitajate taskusse rändava rahaga.
Püüan alljärgnevalt seda teemat valgustada.
JUBA 1992. aastast kehtib Eesti autoriõiguse seadus, mis kohustab ettevõtjaid maksma tasu muusikapalade esitamise eest üldsusele avatud ruumis, kus tehakse äri ehk teenitakse raha. Niisugused sätted on juba märksa varasemast ajast kehtinud kõikides tsiviliseeritud riikides, kus muusika autorite, pillimeeste ja fonogrammitootjate loometööd väärtustatakse.
Edumeelsem osa tänapäeva ühiskonnast leiab nimelt, et kui ettevõtja soovib oma kaubandus- või teeninduspinnal tagada kliendisõbraliku atmosfääri ja arvab, et ta saab seda teha muusika abil, on tal valida pillimehe tellimise või juba varem salvestatud muusika kasutamise vahel.
Mõlemal juhul tuleks tal selle kaubanduslikku tulu toova tegevuse eest tasuda. Kusjuures kohalesaabuva pillimehe tund võib minna maksma umbes sama palju kui terve aasta raadio või maki mängitamist.
Kas tundub ülekohtune? Minu ega tuhatkonna Eesti muusiku arvates küll mitte: aastas muusikale kulutatud raha teenitakse ju tagasi mõne tunniga.
Ilusalongis maksab naiste juuste värvimine umbes 400 krooni, aasta muusika mängimist läheb aga salongile maksma 420 krooni. Muusikutele keskmiselt tiksub ühe loo raadios kõlamise eest mõni üksik kroon. Keda mängitakse väga palju, see muidugi võib aastas teenida mitu Eesti keskmist kuupalka, tavalised pillimehed saavad oma pangakontole korra aastas kuni ühe keskmise kuupalga.
EKSIVAD NEED, kes siin-seal räägivad, et tegu võib olla kavala petuskeemiga, mille puhul pillimees ja loo autor kogutud rahast osa ei saagi. Siinkohal tuleb meelde vanarahva ütlus, et hirmul on suured silmad.
Kõneldes ennekõike minu juhitava organisatsiooni ja selle liikmete ehk pillimeeste nimel, väidan küll vastupidist. 2009. aastal maksime ainuüksi eesti pillimeestele välja umbes 2 miljonit krooni, mis pärines otseselt fonogrammide avalikust esitamisest (näiteks kaubandus- ja teeninduspinnal või toitlustusasutuses) ning ringhäälingult kogutud tasudest.
Siiski, suurem osa Eestis kasutatavast muusikast on välismaist päritolu ja selle eest kogutav tasu rändab piiri taha.
Kümne tegevusaasta jooksul oleme esitajatele jaotamiseks andnud üle 16 miljoni krooni, mis olnuks olemata, kui poleks olnud seaduskuulekaid muusikakasutajaid, kes ei ole pidanud paljuks oma piskut jagada.
LEIDUB skeptikuid, kes arvavad, et igasugused tasukogumised on üks hämar äri ja seal liikuv raha ei jõua mitte kunagi õigete inimeste kätte. Rahustan neid nii: Eesti esitajate liit on muusikute endi loodud ja juhitav organisatsioon, mille tulu jaotamise süsteem toimib igati ootuspäraselt. Selles liidus ei võta otsuseid vastu muusikakauged ametnikud, vaid ikka need, kes on muusikaga tihedalt seotud, näiteks lauljad Jaak Joala ja Uno Loop.
Pole olemas täiesti õiglast ega täiuslikku süsteemi, mis sobiks ideaalselt igaühele, kuid kindlasti leiavad muusikud praegu, et nende õigused on kaitstud.
Mina ei muretse poes või lõunat söömas käies, kas koha omanik töötajatele nende tehtu eest ikka palka maksab. Samamoodi pole vaja muretseda muusika kasutamise eest tasudes. See raha jõuab Eesti esitajate liidust läbipaistva ahela kaudu sajaprotsendiliselt õige saajani, olenemata sellest, kas esitaja on pärit Eestist, Hispaaniast või hoopis Jaapanist.
KES VEEL kahtleb, kas kasiinod, ööklubid, restoranid ja kauplused peaksid ikka muusika mängimise eest maksma tasu, mis võib kauplusele olla kõigest 35 krooni kuus, võiks ennast korraks mõelda mõne tuttava pillimehe asemele.
Masu ei ole vähendanud ainult kaubandusasutuste tulusid, vaid ka pillimeeste tööpõldu. Pillimehe oskused, mille arendamiseks on enamasti kulutatud kümmekond ja enamgi aastat, on tema põhiline teenistusallikas. Tema tööriistad muusikainstrumendid maksavad aga tänapäeval sama palju kui uus väikeauto. Andkem siis muusikutele nende tulu, sest nõuda neilt taksojuhiks, ehitajaks või maksuametnikuks hakkamist pole vist kuigi tark.
VÕIB ÖELDA ka seda, et muusika avalikust esitamisest saadud teenistus motiveerib looma ja salvestama veel paremaid lugusid. Ent mida muud me siis pillimeestelt ootame kui endale parema tuju ja suurema töövõime tekitamist!
Ka plaadilt või raadiost meie kõrvu kostva pilli ja lauluhääle omanikul on õigus saada osa tulust, mida tema tagasihoidlik panus meile luua aitab. Sest nagu me kõik teame: pole olemas tasuta lõunaid, võivad olla vaid tasumisest keelduvad kliendid. Õnneks jääb viimati nimetatuid Eestis iga päevaga aina vähemaks.