Tätte reisikiri: kaks nädalat suletud süsteemis

13. detsember, Atlandi ookean
Tänaseks oleme Cape Verdelt Kariibidele olnud teel 14 päeva, läbinud 2100 meremiili. Õhtul peaks hakkama paistma meie järjekordne sihtmärk, Barbadose saar. Seega on meil Atland peaaegu ületatud ja hullu ei olnud midagi – seda eelkõige tänu ilmale. Kõige tugevam tuul oli 17 m/s ja sedagi vähest aega. Kuus päeva sõitsime mootoriga ja otsisime tuult ning ülejäänud aja oleme saanud korralikult purjetada.

Väga raske on kirjeldada, kuidas need 14 päeva möödusid. Kõik päevad olid nii sarnased, et ajas lausa naerma. Tekkis tunne, et aeg on jäänud seisma ja kogu ülejäänud elu saab olema ühe päeva lõputu kordus. Oli küll väikesi sündmusi, nagu Raul Normaku sünnipäev, mõned kinnipüütud suuremad kalad, üksikud vihmasabinad, aga see oli ka kõik.

Rauli sünnipäev jäi veidike kripeldama, kuna see oli meil üpris halvasti ette valmistatud. Hommikul küll laulsime Raulikese üles, aga ei olnud kingitust ega torti ega midagi. Jäime vaid ootama, mida Raul meile nii olulise päeva puhul õhtusöögiks teeb. Kohutav mõelda, aga seda viga jõuame veel parandada, sest tähistame sel reisil igaüks kaks korda oma sünnipäeva ja saadame mööda kahed jõulud.

Kujutage ette, et olete sattunud väga palaval suvepäeval koos suhteliselt võõraste inimestega kellegi verandale ja veedate seal ühiselt 15 lämbet päeva ilma võimaluseta vahepeal lahkuda; midagi ümbritsevast maailmast te ei tea ja kõik, mis saab juhtuda, saab juhtuda vaid teie seltskonna vahel – siis saate ehk väikesegi ettekujutuse meie elust siin. Vahetusmeestega on läinud õnneks: mingeid suuri pingeid ei tekkinud, pigem sai aegajalt päris korralikult naerda, kuna Veigo jutud oma elust olid oma traagilisuses äärmiselt koomilised.

Läheduse puudus
Tegelikult sain ma aru küll, mis võib meeskonda sellisel reisil ohustada. Olen lugenud ja kuulnud suurtest konfliktidest, mis on tekkinud ookeani ületustel. Eks meil kõigil ole omad väikesed vead ja eripärad, mis üldjuhul ei pruugi üldse nähtavaks saada, aga sellisel sunnitud kooselul ei jää miski märkamatuks ja kõik võimendub mitmekordseks. Ja on ju selge, et päris normaalsed need mehed ei saa olla, kes valisid kalli raha eest endale sellise etapi nagu Atlandi ületus, kus peale mere midagi muud ei näe. Nii et kõik me oleme siin üksteisele nagu suurendusklaasi all ja arvan, et nädala pärast oleksin ma sunnitud mõnele kaaslasele ütlema, et kui ta seda või seda veel ühe korra teeb, siis ma ei pea enam vastu. Õnneks saab homme see pikk loksumine läbi ja ees ootab palju imelise ilma avastamist.

Olen püüdnud koduigatsust endast jõuga eemal hoida, aga sada protsenti ei ole see siiski õnnestunud. Veel täna hommikul mõtlesin, et mis see siis ikkagi on, millest ma kõige enam puudust tunnen; sest tundsin millestki väga puudust. Ja mõtlesin välja. Minul (ega ka kellelgi teisel vist) ei ole siin inimest, kellega saaks rääkida nagu oma lähedase inimesega. Pähe tuleb ju igasugu mõtteid, unistusi, igatsusi, plaane jne, mida tahaks kellegagi jagada, aga nii lähedast inimest siin siiski pole, kellele südant puistata. Pole hullu, sellest saab üle.

Imelikud vorbid nahal
Eile oli üks tore hetk. Nägime juba kaugelt, kuidas vihmapilv läheneb. Ootasime paar tundi ja siis ta saabus ja oligi just nagu filmis – pesime end üle pika aja mageda veega: seebitasime sisse ja lasime vihmal end üle loputada. Ääretult mõnus tunne oli olla korraks ilma soolakihita. Tänaseks on see tunne juba ununenud. Kuumus on sundinud mitu korda merevette sukelduma. Viimane ujumine paar tundi tagasi lõppes mulle paraja ehmatusega: veest välja tulles olid ümber minu nagu äblikuvõrgu niidid, aga sinist värvi, ja need niidid kõrvetasid mind nagu punase sipelga hammustus, siiani on nahal tugevad punased vorbid, nagu oleksin mõisas vitsu saanud.

Merehaigust ei ole ma sel etapil kogenud, kuna sain Vilsandi naabrinaiselt Meelilt (kes töötab Soomes arstina) mingeid kõrva taha pandavaid merehaiguse vastaseid plaastreid ja need toimivad esialgu väga hästi. Nüüd hakkame väikest pidu ette valmistama – maa nägemise pidu, mis peaks juhtuma umbes loojangul. Kellaajad on meil üsna segased, kuna oleme pidevalt läände liikudes ise oma suva ja tunde järgi kella keeranud.

14. detsember
Oleme Barbadosel. Jõudsime öösel kell 4 ja avasime uhke pauguga Atlandi ületamist tähistava vahuveini. Eks täna paistab, milline see saar on. Esimene mulje on üsna kodune, kuna ümberringi ei ole suuri mäemürakaid, vaid kõik on kenasti tasane. Nüüd lähme linna internetti otsima, sest ei tea juba kaks nädalat kodustest asjadest mitte midagi.