Tätte reisikiri: sotsialistlik neegrielu

20. jaanuar, Kuuba, varjus 29 soojakraadi. Jah, olemegi jõudnud sõbralikule Kuubale ning pärast neli tundi kestnud tolliprotseduuri ka maale lubatud.

Hommikul käis laevast läbi viis brigaadi, kes kõik otsisid mingit oma kompetentsi kuuluvat salaasja, nii et meie laev puistati viis korda põhjalikult läbi. Käisid ka kordamööda kaks koera, kes nuuskisid lauaaluseid ja limpsisid ära meie hommikusöögist pudenenud purud.

Põhjaliku puistamise tulemusena ilmusid lagedale paljud asjad, mis said Eestist kaasa võetud ja mida keegi polnud suutnud seni leida. Suurim probleem oli vahetusmees Peebu kotist leitud kahtlase kilekotiga, mis sisaldas mädanenud õunasüdame löga. Sellest võeti ka keemiline analüüs ja kõik lõppes hästi.

Haitilt siia sõitsime kaks ja pool ööpäeva, oli vaikne tuul ja sile meri, delfiinid, ning kaunis täiskuu laius üle lageda mere. Väga ilus oli öösel vahis olla. Minu vahikaaslaseks määrati vahetusmadrus Maret, kes kippus küll veidi käperdama, aga muidu oli tubli.

Olin päris väike maapoiss, kui minu Tallinna tädi Aino käis Kuubal ja tõi sealt meile kaasa jupi suhkruroogu; arvasin, et saan selle endale ja võin seda koolis teistele näidata, aga tädi andis seda ainult nuusutada ja viis Tallinna tagasi.

Mulle kõlas see tookord samamoodi, nagu oleks tädi Kuul käinud. Ta ütles veel, et lendas tuusikuga. Küll ma joonistasin värvipliiatsitega erinevaid lennumasinaid, mis võiksid tuusiku moodi olla. Kõige sarnasem sai midagi lennuki, helikopteri ja raketi vahepealset. Nüüd olen siin ise katamaraaniga ja kui mõni maamees ei tea, mis see on, siis kõige rohkem sarnaneb see kombainiga.

Istun praegu vahis, teised läksid taksoga maale. Oleme siin veel vähemalt neli päeva ja küll saan minagi varsti jala Kuuba pinnale toetada.

Vahetusmeestest kah mõni sõna, et nende tuttavatel-sugulastel oleks tore lugeda. Maret Allikust olen juba rääkinud. Andres Vinni on vahva mees, aitab söögitegemisel, räägib ja naerab kõva selge häälega ja väga palju, varsti tuleb ta suu kuidagi sulgeda.

Peep Raun on väga õpihimuline, tahab kõige kohta laeval teada ja püüab aidata (olles kiirematel hetkedel veidi jalus), aga Peebul on kaasas Tarvo Kralli katkine akordion ning tänu sellele on meil olnud mõned imelised muusikaõhtud – tahan öelda, et kui inimene oskab nii hästi pilli mängida, ei pea ta elus mitte midagi muud oskama.

Kaunitari kutse
24. jaanuar, Jamaica. Sõit Kuubalt siia kestis 12 tundi parajas külgtuules. Pole veel laevalt maha saanud, käib järjekordne tollimine, aga püüan paar sõna rääkida Kuubast.

Kõigil tuttavatel, kes on Kuubal käinud ja püüavad sellest midagi meenutada, on silmades seletamatu ilme. Nüüd on see ka minu silmades. Olime kolm päeva Santiago linnas, mis oli täis kaelarätiga neegrilapsi ja mingil arusaamatul moel veel sõitvaid Vene autosid.

Need autorondid tekitasid armsa nostalgilise lapsepõlve meenutava eelmeeleolu, võtmaks vastu sotsialistlikku neegrielu.

Põhitegevus kohalike hulgas on majaesisel trepil istumine. Kuna see on ka minu lemmiktegevus, oleksin tahtnud neid kõiki kallistada. Käisin mööda tänavaid ja hing rõõmustas. Linnast õhkus rahu ja elurõõm. Kõikjalt kostis muusika.

Jäi mulje, et pool elanikkonnast on tegutsevad muusikud. Igas pisikeses baaris mängis nii rohkearvuline bänd, et külastajatele eriti ruumi ei jätkunud; ja muusika oli ilus.

See ilus muusika viis mind ka õhtul ühte klubisse, kus mitmed bändid vaheldumisi mängisid traditsioonilist muusikat. Ruum oli väike (nagu korteri elutuba) ja rahvast väga palju. Lauldi kaasa ja tantsiti. Üle ruumi lehvis ühe valges roosade roosidega kleidis latiinokaunitari helge vaim.

Just jõudsin mõelda, kuidas nii suursugune daam on sattunud sellisesse urkasse, kui juba ma tantsisin temaga nagu karu, kuna tema keerles mu käppade vahel kui koolibri. Rosmariin oli väga viisakas ja kutsus mind endale koju külla, aga mina sama viisakana sain aru, et kell kaks öösel ei minda külla, ja nii ma hiilisingi kikivarvul laeva tagasi, et mitte teisi üles äratada. Olin esimene kojujõudja.

Segane kodukülastus
Järgmisel päeval organiseeris Marko Matvere, keda nüüdsest kutsume projektijuhiks, meile auto, et sõita linnast välja maaeluga tutvuma. Sadama lähedal tegutses väikest musta äri ajav Pedro – selle isehakanud reisikorraldaja otsa Marko koperdaski.

Auto, mis meile ette sõitis, oli just selline, et peaks asuma kuskil endise kolhoosi vanarauahunnikus, võsa mootorist ja akendest läbi kasvanud. Aga meie klaasideta auto liikus, kuna talle oli peale pandud põrgulärmi tekitav paadimootor. Pressisime end sinna üheksakesi sisse. Reisi lõppsihiks pakkus ärimees tema tuttava kodu külastust 60 km linnast eemal ja õhtusööki seal.

Sõitsime peaaegu olematut teed viis tundi ning olime vinguhaisust ja teetolmust sattunud sellisesse joobesse, et naersime kogu aja lämbumise piiril. Aga nali alles algas.

Meid pandi lõpuks maha ühel väikesel pimeneval külatänaval ja auto sõitis edasi. Enne veel öeldi, et süüa saab 40 minuti pärast. Mõni meist oli näljast muutunud veidi tigedaks. Vihma hakkas sadama ja me muud kui ootasime, vihmast märjad kui kassipojad.

Kui 40 minutit täis sai, saatsime projektijuhi majja asja uurima. Peagi nägime läbi akna, kuidas Marko koos pere vanaemaga kiiktoolis kiikus. Kui me lõpuks Markole meenusime, viipas ta meid tuppa nagu peremees.

Meid pandi väikesesse elutuppa istuma ja nõnda me ootasime tähtsate nägudega päris kaua ega saanud ühestki sõnast aru, mis meile kätega vehkides räägiti. Imestasime, miks juba toidulõhna ei tule. Kui lõpuks ikkagi selgus, et oleme tunginud täiesti võõrasse majja, siis vallandus meis uus hüsteeriline naeruhoog.

Vaarusime naerdes tänavale, kus meid leidis paanikas autojuht, kes oli vahetanud auto hobuvankri vastu ja sõidutas meid mõni kilomeeter eemal asuvasse toidukohta. Kodukülastust ei olekski tulnud, kui me poleks seda ise välja võidelnud.

Tagasiteel linna mõtlesin nende inimeste peale, kes meile karjade kaupa öisel teel lauldes ja naljatades vastu jalutasid või sõitsid hobustega; ju nad tulid kellegi juurest külast või läksid külla. Majade aknad olid pimedad või väreles seal õrn küünlaleek.

Kui eile hommikul Kuubalt lahkusime, vaatasin uttu kaduvale saarele pikalt järele ja mõtlesin, et inimestel on seal tore elada.