Tätte reisikiri: heausksena õudses riigis

 Saar on ilus ja meri täis kalastavaid pelikane, nii et oleksime seal kauemgi olnud, kui järjekordselt ei oleks paadiga saabunud relvastatud piirivalvurid, kes meid laevale tagasi kupatasid.

Laeval toksisime kookostesse augud ja valasime kookospiima välja, rikastasime seda rummiga ja tähistasime nõnda viienda kuu möödumist merel (mina mõttes ka noorema poja sünnipäeva).
Märts on minu lemmikkuu.

Tunda on millegi väga hea lähenemist. Meil siin on igavene suvi. Vaid öösel vahis olles ja päikesetõusu ajal on mõnus kodune jahedus. Olen püüdnud seda armsat aega mitte maha magada.

Panama kanal on läbitud. Olime häälestatud isegi pikemaks ootamiseks kanalisuudmes, aga nüüd võib öelda, et viie päevaga sai kõik läbi. Kaks päeva ootasime ametnikku, kes laeva üle mõõtis ning kontrollis, kas meil on kõik vajalik kanali läbimiseks olemas (neli 36-meetrist otsa ehk köit, 16 vendrit jne).

Seejärel tuli panka maksta 1500 dollarit ja võtta kanali värava taha elavasse järjekorda. Meie katamaraani külgedele seoti kummalegi poole veel üks purjekas, keda me siis emalaevana kaasa vedasime. Need olid mõlemad Prantsuse jahid ega sallinud meid eriti. Ei tea, miks? Võib-olla seepärast, et me neist igal pool ette trügisime – nii pangasabas kui ka värava taga seistes. Nad ei teadnud, et eestlased ongi selline rahvas.

Tagantjärele võib öelda, et kapten Toonart Rääski kiire tegutsemine lüüsides päästis ühe Prantsuse jahi tõenäolisest hävingust, kui tohutu veesurve, mille tekitas eesoleva tankeri sõukruvi, surus meie külge seotud jahi meeletu jõuga vastu lüüsi betoonist seina. Olukord oli kriitiline.

Panama kanali süsteem on lühidalt järgmine. Sisemaal on kahe ookeani vahel hiiglaslik paisjärv, mis asub merepinnast 28 meetrit kõrgemal. Kolme järjestikuse lüüsi abil tõstetakse laevad just nii kõrgele. Seejärel tuleb ületada paisjärv koos ööbimisega järvel.

Hiljem lastakse laevad jällegi alla Vaiksesse ookeani. Lüüs ise toimib niimoodi, et sõidad laevaga ühte suurde betoonist kasti, sinu järel sulguvad väravad ja see kast pumbatakse ääreni vett täis, nii et oledki juba kümme meetrit kõrgemal. Avaneb eesolev värav ja sõidad järgmisesse lüüsi, kus kordub sama.

Meiega toimus kõik ööpimeduses ja see lisas asjale emotsiooni. Kui viimane värav meie ees avanes ja jõudsime Vaiksesse ookeani, hakkas sadama jämedat vihma ja aeg-ajalt müristas. Võtsime seda kui tervitust uue suure seikluse alguseks.

Panama riigis veetsime kümme päeva. Maa sai päris põhjalikult läbi kombatud. Nägime vaest ja meie jaoks ilusat maaelu toigastel mereäärsetes majakestes; nägime maaelu sisemaal, kus inimesed tõid meelde nähtud indiaanifilmid; nägime pilvelõhkujaid ja ülimoodsat linna, mille ümber asub nn slumm, kuhu meiesugustel oli keelatud siseneda.

Relvastatud rööv

Atlandi pool Panamas on linn nimega Colon, kus esimestel päevadel üritasime harjumuspäraseid ringkäike teha, aga sellest ei tulnud midagi välja, kuna inimesed hakkasid meid nähes kätega vehkima ja andsid mõista, et kui elu armas, siis kaduge siit kiiresti.

Kästi ära peita fotoaparaadid jms. Meid päästsid relvastatud politseinikud, kes meid varjuna saatma asusid.

Kui hiljem kohtasime Panama Citys toredat eestlannat Sülvit, kes seal juba mõne aasta elanud ja sünnitanud kräsupeaga tõmmu tütre Nataly, vaatas ta meid kui enesetapjaid, kui oma seiklustest jutustasime. Ka Sülvi oli üle elanud relvastatud röövi. Isegi panamalased ei julgevat neis paigus liikuda, kust meie läbi jalutasime.

Korra siiski sattusime ka hiljem sellisesse linnaossa rendiautoga ekseldes ja saime kaela kivirahe. Seega otsustasime oma kavast välja jätta Kolumbia, mis pidi olema veel 20 korda hullem maa. Praegu oleme teel 500 miili kaugusel ootavasse Ecuadori.

Elust laeval nõnda palju, et meil on Marko Matverega kummalgi oma väiksed panipaigad (kust tuleb tuttavat kopi- ja hallituslõhna nagu vanaema pööningul), aga on üks suur sahtel, mis on kahepeale ja kus hoiame oma tehnikavärki – peamiselt koosneb see juhtmetest.

Nüüdseks on meie juhtmed lootusetult sassis ja niimoodi läbi põimunud, et neid ei saa enam kunagi lahti. Mul on seal kaks juhet ja Markol umbes 70. Ma ei suuda enda omi kuidagi leida. Kõik on musta värvi ja suhteliselt sarnased. Ma ei tea, mis saab.

Vajalik naine

On toimunud ka vahetusmeeste vahetus ja uus ookeaniületajate seltskond hakkab kokku saama. Pardale on saabunud Peeter Rebane, Lembit Pulk ja Ain Laiverik. Lisandunud on ka Olav Miili naine Kati, aga keegi ei tea, kui kauaks ta siia jääb – keegi ei julge küsida.

Ühine arvamus on, et jäägu terveks reisiks (meie laev särab jälle puhtusest, me sööme kooke ja magustoite ja räägime viisakalt). Ecuadorist võtame veel peale Arne Valmise, kes tuleb vist kontrollima, kas ma ikka uusi laule teen. 

4. märts. Liigume soodsas pärituules ja peame Toonarti sünnipäeva. Just siis, kui hommikulauas sai esimene vahuvein avatud, jäi konksu otsa 15-kilone kuldmakrell. Pidu kestis terve päeva.

5. märts. Liigume mootori abil täielikus tuulevaikuses ekvaatori poole, mille ületamisel homme ootab ees tseremoonia neile, kes pole seda joont enne laevaga ületanud. Loodan, et saab olema tore. Vaikselt küll kardan, et EPA lõpetanud Toonart tuletab meelde mingid epakate naljad.