Tätte reisikiri: reis päkapikkude maale

18. märts. Liigume külgtuules Galapagose suunas. Galapagose saarestik on meie viimane peatuskoht enne Vaikse ookeani ületamist. Merel on kahemeetrised lained.

Tegelikult mõjub meri peegelsiledana, kuna vahemaa laineharjalt järgmisele on umbes sada meetrit. Nõnda on siin tore jälgida ka teisi rännumehi – pirakaid munaja peaga vaalu, kes liiguvad suurtes karjades kõrgeid veesambaid pursates põhjast lõunasse ja kellest mõni tuleb meie laeva nii lähedalt uurima, et peaaegu riivab seda. Lisaks saadavad meid endiselt delfiinid ja laeva ees peavad tuunikalad jahti lendkaladele.

Ootamatud viirastused
Ekvaatori ületasime 6. märtsil. Kapten Toonart Rääsk ja Peeter Rebane (kes mõlemad korra juba seda nähtamatut joont ületanud) viisid esmaületajatele läbi toreda, pigem südamliku kui jõhkra tseremoonia, kuhu kuulus kiilu alt läbi tõmbamine, mereveest ja rummist koosneva kokteili joomine, sõlmekunsti eksam jms.

Saime endile ka uued nimed ja asjakohase dokumendi. Marko Matvere on nüüd Sadamate Hirm, Raul Normak – Muhe Vaal, mina – Unistav Delfiin.

Edasi kulgesime ekvatoriaalses tuulevaikuses Ecuadori poole, kus veetsime imelise nädala. Miski minus aimas ette, et selles riigis on midagi erilist.

Esimesed kaks päeva olime Salinase sadamalinnas, kus teadsime toimuvat mingi suure festivali. Meie väikeseks pettumuseks tähendas see vaid üksteisele kõikvõimalikest anumatest vee pähe kallamist ja spetsiaalsetest aerosoolipurkidest värvilise vahu pealelaskmist, millega meie riided veel praegugi koos on.

Rentisime neljaks päevaks väikebussi ja sõitsime mägede poole. Väikeses Cuenca linnas saime esimese hetkega tõelise naudingu osaliseks – meid tabas 2000 meetri kõrgusel jahe mägiõhk. Nelja tunniga astusime +38 kraadist +17 kraadi.

Ööbisime hotellis, mis oli tõeline koloniaalarhitektuuri pärl, ja nautisime selle sisustuse kodust õhustikku. Hommikul hästi vara jalutasin linnas ringi ja aeg-ajalt tundus, et näen viirastusi.

Muidu üsna euroopalikus linnas vilksatasid siin-seal tohutu kiirusega vudivad päkapikud või trollid, kes vedasid seljas kas piimanõusid, maasikakorve või kartulikotte. Naistrollid olid riietatud kirevatesse seelikutesse ja vestidesse, mehed ülikonda, mis kunagi oli olnud uus. Nii naistel kui ka meestel olid peas kaabud.

Need olid maapiirkondades elavad indiaanlased, kes tulid linna oma kaupa müüma. See oli tõeline muinasjutumaailm, aga päris muinasjutuks läks asi alles siis, kui sõitsime edasi aina kõrgemale mägedesse, kus vaid sellised väikesed tegelased elasidki ja oma pisikestes majakestes omi asju ajasid.

Liikusime kolm päeva 3000 meetri kõrgusel mägedevahelisel platool ja ei jõudnud ära imestada, kui rasket tööd need päkapikud kogu elu peavad tegema.

Viimne kui mäekülg oli üles haritud, ja masinatega pole nii järskudel nõlvadel midagi teha. Kogu nende põllumajandus on algusest lõpuni käsitsitöö. Kõik nad kõnnivad nii kiiresti, nagu käiks mingi võistlus. Tõenäoliselt ei jõuaks aeglasema lonkimisega kõiki töid ühte päeva ära mahutada.

Teise päeva õhtuks pidime jõudma ööbimispaika 4000 meetri kõrgusel asuvasse indiaanlaste külla, aga eksisime ilma viitadeta teevõrgustikus keset pimedust põhjalikult ära. Õnneks jõudsime lõppkokkuvõttes paari tunniga tõotatud mägikülla, kus mägionnis naridel öö veetsime.

Hommikul ärgates vajus suu pärani, kui nägime väikesest härmatanud aknast onni taga kõrguvat lumist mäetippu. Õhk õues oli karge ja kerge, mäejalamil vahtisid laamad oma üllatunud ilmel ringi ja mina tundsin üle pika aja korralikku õnnetunnet.

Päev viis meid edasi mööda imekauneid mägiteid ja vaateid pilvedesse kaduvatele vulkaanidele ning kuldsetes kõrtes lainetavatele mäejalamitele. Käisime läbi ka inkade pühamu varemetest ja jõudsime Salinase (Soolavere) külakesse, millest oleks maainimestel palju õppida.

Päkapikkude kommuun
Selles külas on 1200 päkapikku, kelle keskmine pikkus 150 cm, siduv kommuun. Kunagi elatus küla soola tootmisest, aga 40 aastat tagasi saabus suur valge mees, kes õpetas kohalikke piimast juustu tootma.

Nüüdseks on seal lisaks soola- ja juustutööstusele ka soja-, šokolaadi-, farmaatsia-, võrkpalli-, villa-, õli- ja vorstivabrik. Kõik ümberkaudsed elanikud tahaks kommuuniga liituda, aga võõraid hea meelega juurde ei võeta. Suurim õnnetus oleks kommuunist väljaheitmine.

Kõik töötavad ausalt ja võrdsetel alustel. Kommuuni nimetatakse seal solidaarseks majanduseks.
Kolmandaks ööbimiseks oli Peeter valinud alpiküla meenutava ülipeene spaa-hotelli, kus me veetsime kogu õhtu vaheldumisi aurusaunas ja basseinis ning saime nõnda liigestest välja eelmise öö mäestikukülma.

Järgmisel hommikul sõitsime kiirustades laeva poole tagasi. Natuke liiga karm oli reaalsus, kui astusime autost jälle +38 kraadi kätte. Nüüd jätkame merereisi ja mõtleme, mida hakata peale kõigi nende paksude laamavillast asjadega, mis sai külma kaitseks kokku ostetud.