Siim Kallase nõunik: Eesti tarbijakaitse vääriks rohkem võimu

Saabusite just kohtumiselt Eesti tarbijakaitseametiga. Millised on teie muljed tarbijate ja reisijate õiguste kaitsest Eestis?

Mulle meeldivad arvud ja jagan hea meelega andmeid, mille sain teie tarbijakaitseametilt. Eesti tarbijakaitseamet sai 2010. aastal transpordiga seotud teemadel 242 kaebust ja see on varasemast rohkem. Siinne Euroopa Liidu tarbijate nõustamiskeskus tegeles rohkem kui 100 lennureisijate õigusi puudutava kaebusega.

See näitab, et Eesti tarbijad on varasemaga võrreldes nõudlikumad, mis tähendab, et nad teavad oma õigustest rohkem. Kaebuste kultuuri tekkimine on väga oluline.

Ja ausalt öeldes avaldas mulle muljet ka tarbijakaitseametis reisijate õigustega tegelevate ekspertide hea tase ja pühendumus.

Kas teile jäi kohtumiselt silma ka mõningaid puudusi?

On hea, et tarbijakaitseamet ja lennufirma Estonian Air teevad koostööd. Samas vajab tarbijakaitse rohkem tuge ja rohkem koostööd kogu sektorilt.

Ma ei kardaks anda tarbijakaitseametile Eestis ka rohkem võimu. Loomulikult on see riigi otsus, kuid see, mida olen näinud - kui pühendunud nad on ja millist tööd nad ilma kuigi suure formaalse jõuta teevad - lubab oletada, et võimu juurdeandmine oleks õige samm.

Üleeile kirjutas üks Eesti suuremaid uudisteportaale, et tulete siia reisijate õigusi kontrollima. Kas see ongi teie külastuse eesmärk?

Üheks siinviibimise ja Eesti vastu huvi tundmise põhjuseks on transpordivolinik Siim Kallase rahvus. Samas on see reis osa üle-Euroopalisest reisijate õiguste kampaaniast.

Võime enda eest seisvate tarbijate abil saavutada väga palju. Aga selleks on lisaks õigusaktidele vaja tõsta inimeste teadlikkust ja avalikku nõudlust paremate teenuste järele.

Ida-Euroopas pole tarbijatel oma õiguste osas täit kindlustunnet, samuti pole piisavalt konkurentsi. Tarbijad saaksid konkurentsi tekkimisele kaasa aidata ja seetõttu tuleb tarbijate õigustest rääkides rohkem tähelepanu pöörata just nendele riikidele, millel pole pikka turumajanduslikku ajalugu.

Ometi on Siim Kallas välja öelnud, et Euroopas tervikuna on probleeme reisijate õiguste rakendamisega – õigused on olemas küll paberil, kuid neid ei rakendata piisavalt.

Toetan teda igati. On küüniline luua õigusaktid ja siis neid mitte ellu viia. Aeg ja raha on sellisel juhul tuulde lastud.

Siinkohal on oluline ka märkida, et sellest ei piisa, kui reisijate õigustest peetakse kinni ainult Eestis või Itaalias või Saksamaal. Me eksisteerime võrgustikuna ja transpordist kõneldes oleme füüsiliselt selles võrgustikus.

Seega, kui Eesti võimud hoolitsevad eestlaste eest kodumaal hästi, siis ei loe see midagi, kui mujal sama ei tehta. Lennureisijate õigustest rääkides peab tase olema ühesugune kogu Euroopas.

Ja viimaks on meil olemas Euroopa Liidu tarbija nõustamiskeskused ja seeläbi on olemas administratiivne taristu, et tarbijate ja eelkõige reisijate eest igal pool hästi hoolitseda.

Ajakirjanikutöös puutun reisijate õiguste osas kokku peamiselt kahe teemaga: lisatasud ja määrusesse sissekirjutatud termini «erakorralised asjaolud» tõlgendamine. Kas Euroopa tasemel on mingeid võimalusi keelata lennufirmadel naeruväärsete lisatasude kehtestamine?

Meil on hindade avaldamise direktiiv, mis räägib selgetelt esitatud hindadest. Parlamenti jõuab peagi laiem tarbijaõiguste õigusakt, mis paneb väga selged piirid agressiivsetele kauplemisvõtetele, mida kasutatakse internetis lennupilteite broneerimise keskkondades.

Praegu näeme sageli esilehel ühte hinda, mis siis keskkonnas edasi liikudes ja uute lehekülgede avanedes aina tõuseb. Selliseid ebameeldivaid üllatusi ei tohiks olla. Lennupileti lõpphind peab olema kohe näha ja broneerimisel ei tohi olla eelnevalt märgistatud ruudukesi.

Tarbijad pole lapsed, oleme täiskasvanud, meil on oma aru peas ja meil on omad valikud. Aga me saame teha valikuid vaid siis, kui meid ei peteta.

Eesti meediast on käinud läbi ettepanek defineerida Euroopa tasemel teenused, mida reisija lennupileti baashinna eest saama peab. Näiteks õiguse lennule registreerida, võtta kaasa mõistlikus koguses pagasit ja saada pikematel lendudel toitu. Mida te sellest arvate?

Sellisest standardiseerimisest rääkides tuleb olla ettevaatlik. Seletan kohe, miks. Usun, et osa reisijaid on seda meelt, et kui nad saavad maksta 20 eurot vähem, siis nad loobuksid lennufirma pakutud toidust, mis neile ei maitse. Seega on küsimus valikuvabaduses. Kõige tähtsam on ikkagi selge ja arusaadav info.

Aga kuidas on lood lennufirmasid hüvitiste maksmisest vabastava erakorraliste asjaolude klausliga. Kas see, kuidas neid «erakorralisi asjaolusid» tõlgendada, on ka kuskil defineeritud?

See definitsioon kipub jah sõltuma erinevatest juhtumitest. Näiteid tuleb kogu aeg juurde ja teame praegu palju täpsemalt, mida erakorraliste asjaoludena käsitleda. Muutused tulevad ka määrusesse, kui see üle vaadatakse, kuid ma ei usu, et loeme seal üles kõikvõimalikud tõlgendused ja juhtumid.