Aiakunst võttis suuna lihtsusele ja otstarbekusele

Tänavu oli lillenäitusel tähelepanu keskmes mullu alguse saanud eri­ilmeliste ja ebatavaliste istumispaviljonide ja lehtlate kujundamine, seejuures matkis aedade taimestus «päris» loodust, meenutab Mentaal.

«Toimus üldine loodusesse minek,» mainib ta. «Väga võluv oli Marcus Barnetti paviljon lehekapillaaridest inspireeritud puidust ja läbipaistvast plastist seintega. Suurt rõhku oli pandud looduslikele materjalidele, eriti puidule, mida sageli esitleti ehedalt, nagu ta saekaatrist tuleb.  Tagasihoidliku pinnaviimistluse alt kumasid vahvalt puidumustrid, paljudes rajatistes oli aga näha tugevaid ja kandilisi prussitüüpi detaile.»

Chelsea lillpidu, ametliku nimetusega Flower Show pakub alati küllaga ideid. Näiteks kui ridaelamu kitsukeses õues napib ruumi, võib klaasist põrandaga istumiskoha tõsta teisele korrusele ja panna selle alla kasvama ürdid ja köögiviljad. Istumiskoha võib aga ka hoopis maa sisse kaevata ja istutada selle ümber kõrgemaid taimi, nii tekib omaette olemise paik. Või miks mitte istutada keset aeda tükike tihedat hekki, jagamaks maad eri tsoonideks...

«Muidugi vajab hekk hoolt, aga kui aed pole suur, ei võta selle pügamine kaua aega, ja laisem aiaomanik võib üldse otsustada vabakujulise heki kasuks.

Samuti võiks aeda tuua mõne puu. Chelsea aedades on alati puud, olgu siis suured või pisikesed,» räägib Mentaal ja lisab, et tänavusel lillepeol olid trendikad puud, mis nägid välja nagu jämeda tüvega põõsad, ladvas ilus lehestik.

Lilledest leidus Chelsea aedades tavapäraselt astrantiaid ehk tähtputki,   verbascum’eid ehk vägiheinu, lavendleid jm. «Iiriseid oli vähe näha, sest kuna tänavu tuli kevad  Euroopas vara – näiteks meist on Inglismaa loodus umbes kaks kuud ees –, sai nende aeg läbi. Allium’e ehk laugulisi oli nagu ikka palju, samuti kõrrelisi ning digitaaliseid ehk sõrmkübaraid, mis mõjuvad oma püstise vormi ja õrnade õitega aia üldilmes alati kenasti,» räägib Mentaal.

«Üks aed oli välja mängitud ümarale vormile. Pukspuud olid pügatud pallivormi, kõrrelised kasvasid ümmarguste pallidena ja veesilmad olid lausa perfektselt ümmargused. See nõlval paiknenud aed kujuneski rahva lemmikuks.»

Aiadisaineri sõnul on Chelsea lillenäitusel alati vett. Sel aastal hakkasid talle silma helkiva pinnaga pikad ja madalad veesilmad – nagu väga puhta veega jõed, mille põhjas on iga kivikegi näha. «Mõni oli nagu kärestikujõgi, kus suured kivilahmakad vaheldusid väikestega. Aga kõik kivid olid valitud ühes võtmes või värvitoonis.

Taimestus nende veesilmade ümber oli väga looduslik. Mina nimetan seda Chelsea stiiliks, aga tegelikult on tegu mõni aasta tagasi Saksamaalt alguse saanud segaistutusega.

Taimedest tõsiselt huvitatud vaadaku selle aasta Chelsea Flower Show’ pilte eriti hoolega, et saada aru, kuidas need taimekooslused on loodud: nad on võtnud kaks-kolm värvi ja viis taime ning tippinud neid läbisegi.

Et taimed kirjus vaibas mõjule pääseksid, peaksid nad olema üsna ühekõrgused. Kuldmedali võitnud Luciano Giubbilei disainitud aias leidub vanaroosat, kulunud lillat ja natuke pruuni-beežikat tooni ning kogu kaunis tervik oli saavutatud ligi kümne taimeliigiga,» kommenteerib Oxfordi diplomiga aiadisainer Mentaal.

Nii mõnigi disainer oli valinud iseseemendavaid taimi, mis järgmisel aastal jälle üles tulevad, kuigi ehk natuke teises kohas. Kokkuvõtlikult võib öelda, et aiakunstis on eelistatud sellised taimed, mis saavad ise suurepäraselt hakkama ega nõua palju hoolt. «Kõik pöördub lihtsuse ja otstarbekuse poole,» tõdeb Mentaal.