Tätte reisikiri: kuidas saada kuninga juurde?

14. juuli, Tonga Kuningriik, Tongatapu saar, Nuku’alofa linn. Kunagi ammu olin kuulnud, et  Vaikses ookeanis on väike Tonga saar, kus elab kuningas, veel mõned inimesed ja kuningal on eestlasest kalanõunik. Tegelikult on Tonga suur saarestik 176 saarega, kus elab üle 100 000 inimese.

Reisiks valmistudes oli Marko Matverel kinnisidee, et peame laskma rätsepal õmmelda endale spetsiaalsed klubiülikonnad, millega hakkame käima kuningate vastuvõttudel. Nüüd oleks selleks teoreetiliselt esimene võimalus, aga praktiliselt ei ole meil mingeid väljavaateid, kuigi oleme jõudnud luua sidemed kohaliku eesti soost mehemüraka Lenniga, kes on tolle kunagise kalanõuniku poeg, aga kes meie keelt ei oska. Nii et ülikonnad jäävad edasi kappi rippuma ja vaikselt hallitust koguma, kuigi neid aeg-ajalt päikese käes tuulutame.

Meie esimene maabumine Tongal oli Vava’u saartegrupis ja esimene mulje oli küllalt segane. Kõik eelnevad Vaikse ookeani saared, kus oleme peatunud, olid eriliselt puhtad ja hoolitsetud ning lilledest ja inimestest värvikirevad. Tongal torkas kohe silma tohutu rämps: kõikjal vedelevad kilekotid, plastpudelid jms, mis tuules mööda tänavaid rulluvad ja kuhjuvad. Ka inimesed ei ole lilleliselt riides, vaid kannavad põhiliselt tumedaid rõivaid.

Kõikidel Tonga saartel on uskumatult palju kirikuid. Juba kell pool kuus hommikul kostab neist kaunist laulu, mis väikeste vaheaegadega kõlab siit-sealt läbi päeva. Tundub väikese vastuoluna vaadata, kuidas kirikulised oma pikkades seelikutes või mustades ülikondades läbi tänavasodi pühakoja poole jalutavad.

Õhtusöök asustamata saarel

Looduse poolest on Tonga saared sarnased: kõrgemad kohad ulatuvad merepinnast keskmiselt paarisaja meetrini, aga üldiselt on saarte kõrgus 10–15 meetrit. Saared on kaetud tiheda niiske metsaga, rannajoonel on kas imekaunis valge liiv või sünged korallpangad, mis laineid mühisedes taeva poole paiskavad.

Kui eelnevatel saartel oli kanade ja kukkede ülemvõim, siis siin võimutsevad kodusead, kas mustad või kirjud. Oma pika karvkattega meenutavad nad pigem metssigu. Neid on täis kõik teed ja õued ja põõsaalused. Majade ukseavade ees on plekitahvlid, et sead tuppa ei tungiks; majja sisenedes tuleb neist üle ronida, nagu see on meeles Vargamäe Krõõda aegadest.

Üks meeldejääv kohtumine kohalikega toimus Ofolanga saarel. See on inimtühi väike saareke, kuhu läksime tavapärasele lõkkeõhtule ja lihagrillimisele. Sinna saabus naabersaarelt ka paaditäis kohalikke mehi, kes terve päeva kivide alt kaheksajalgu püüdsid ja need siis päikese kätte kuivama venitasid. Mehed jäid «meie» saarele ööseks ja kutsusid meid oma õhtusöögist osa saama.

Nad kaevasid augu, mille põhja panid kiviklibu ja peale tegid lõkke. Siis eemaldasid söed ja panid tulistele kividele bataadid ja maniokijuured, mille katsid palmilehtedega. Lehtede peale ajasid kuhja liiva.

Tunni pärast olid juured pehmed ja maitsesid hästi, kõrvale sõime otse sütelt võetud värskeid kaheksajalgu. Mehed peale oma keele muid keeli ei teadnud, mistõttu mõnus õhtu möödus vaikides, naeratades ja tuld vahtides. Meestest õhkus stoilist rahumeelsust ja millegi mäletamist, mis 500 aastat tagasi eurooplaste poolt hävitatud sai.

Väike hirm vaalade ees

Mulle jättis sügava mulje veel üks saarekene, Mounga’one, mille ümbermõõt on 4 km. Saarel elab umbes sada inimest, on kaks kirikut ja kool 22 õpilasega. Kaljune mererand on üks kaunimaid, mida seni kohanud oleme. Külas on mõned majad, mille ümbruse on sead pahupidi pööranud. Inimesed istusid oma õues puuvilus, rauast söepannidel hõõgusid kookospähklite koored. Igaüks keetis ja küpsetas midagi ning kutsus meid oma einest osa saama.

Saarelt lahkudes olime end juurikaid ja praetud banaane täis õginud. Hiljem laevas mõtlesin veel pika õhtu, miks on see ikka ja alati nii, et mida raskemates tingimustes ja kehvemal järjel inimesed elavad, seda rõõmsamad ja lahkemad nad on. Saarel annavad elektrit vaid mõned viletsad päikesepaneelid, mis õhtul tubadesse nõrga sinise valguskuma tekitavad.

Meeste põhitegevuseks oli kaheksajalgade püüdmine ja kuivatamine. Kogu saar oli neid täis riputatud ja isegi ühes toas, kuhu mind kutsuti, oli voodi kõrval rippumas suur hunnik kaheksajalgu, mis päris koledat haisu tekitasid. Matkal saatis meid kohalik neiu nimega Diploma. Sellel saarekesel tundsin, et tahaksin elada seal veel paar nädalat, et kohalikust elurütmist paremat aimu saada.

Tonga saarestiku võimsamaid vaatepilte pakuvad küürvaalad, keda näeme iga päev. Meie laevast on nad pikemad, seega üle 12 meetri. Ühel päeval oli meri peegelsile ja sõitsime vaikselt mootoriga, kui nägime kaugel suuri veesambaid võimsa purskkaevuna taevasse tõusmas.

Võtsime kursi sinnapoole ja peagi olime keset vaalakarja, kes ümber meie laeva uudistas ja laeva alt läbi libises, nii et veidi hakkas õudnegi. See ei takistanud  mõnda meist vette minemast, et neid hiiglasi käega katsuda. Isegi öösiti kuuleme laeva läheduses vaalade hingamishäälitsusi ja puristamist.

Tongal on praegu südatalv. Päeval valitseb küll kõva kuumus ja valus päike, aga ööd on tõesti jahedamaks läinud. Kui õhtuti laevatekil istume, oleme juba fliisigi selga pannud ja kui muidu oleme maganud õhukese lina all, siis eile otsisin välja teki, et kajuti laeluugist tulev õhk magamist ei segaks. Öine temperatuur on 23 kraadi.  

Ah jaa, Vavaul kohtasime sadamas norrakaid, kelle oma on nüüd Eesti esimene ümberilma sõitnud jahtlaev Lennuk. Norrakad tulid naljaga meie laeva juurde küsima, kas meie juures saab raha vahetada, kuna tundsid meie laeva nimes Nordea ära neilegi tuttava panga nime.

Käisime Lennuki pardal, mis sõidab kolmandat tiiru ümber maakera ja mis on praegu toredaks koduks toredale perele, ja kus mulle meenus minu esimene purjesõit, kui Lennuki meeskond meid Markoga pärast ümberilmareisilt kojujõudmist kutsus sõitma Piritalt Roomassaarde. Tänan neid mehi selle eest!