Aruanne: sotsiaalkaitse süsteem ei tegele üksikjuhtumitega

Aruandes tõdetakse, et nõukogude perioodiga võrreldes on praegune sotsisaalkaitse süsteem kõigis kolmes Balti riigis väiksema ulatusega ja diferentseeritum. Sellest hoolimata erineb Balti riikide sotsiaalkaitse süsteem liberaalsete heaoluriikide isikupõhisest mudelist märgatavalt. Uuringud osutavad, et Balti riigid lahendavad sotsiaalseid probleeme endiselt pigem kompleksselt ning universaalselt kui üksikjuhtumite kaupa, toob aruanne välja, pidades seda nõukogude sotsiaalkaitsesüsteemi pärandiks.

«Kõigis kolmes riigis moodustavad peamise osa sotsiaalkaitsesüsteemist kogu elanikkonda hõlmavad töösuhtel põhinevad kindlustusskeemid. Praegugi jäävad Balti riikides inimeste majanduslikku olukorda arvestavad toetused võrreldes üldiste hüvitistega tagaplaanile,» seisab aruandes.

«Arenenud heaoluriikidega kõrvutades on Balti riigid sotsiaaltoetuste suuruselt, miinimumpalga tasemelt ja sotsiaalkaitse osakaalult SKT-s siiski mahajääjad. Suhteliselt väikesed toetused ei suuda inimesi vaesusest välja tuua ega suurendada heaolu,» tõdeb aruanne.

Ka professor Marju Lauristin tõi inimarengu aruande esitlusel välja, et sotsiaalkaitses domineerivad meil universaalskeemid, mis iseenesest pole halb, sest kogu sotsiaalne Euroopa toetub samadele. «Aga need nõuavadki rohkem raha, sest ei lähtu ellujäämismiinimumist, vaid väärikast elatusmiinimumist. Seepärast me olemegi kokkuhoidlikud, et meie pole sellest väärikast miinimumist lähtunud.» Ta pidas puuduseks aga seda, et sinna juurde kuuluvaid, kõige rohkem hädas olevatele inimeste olukorda arvestavaid sihtsuunitlusega toetusi, ei ole me välja arendanud. «Seega on meil eklektiline süsteem,» sõnas Lauristin.