Reportaaž haiglast: kurnav nädal traumaarsti kitlis

Doktor Leho Rips lubab mul aluspüksid jalga jätta. Aga ainult need. Seda tingimusel, et hoian temast vähemalt meetri kaugusele.

Ennast koorib ta porgandpaljaks. Isegi sõrmus ei tohi sõrme jääda.
Riietusruumi riiulil lebavad virnas värskelt steriliseeritud rohelised püksid-särgid. Vahet pole, millised neist selga ajad, kõik on ühtemoodi lohmakad. Teiselt riiulilt saab kummist jalavarjud, kõik ühtemoodi lahtise kannaga.

Poolteist tundi hiljem naaseme Ripsiga riietusruumi. Tema särk on üleni märg. Mis siis, et ta on vahepealse aja ainult istunud. Ja kõik, mis tal vähegi vaja läinud, on samasugusesse rohelisse riietunud naised talle poole sõna pealt kätte pistnud. Ometi on vaat et liiter vedelikku kaotsi läinud. Pingest. Vaimsest ja füüsilisest pingest, mis kurnab, kui teise inimese tervis ja saatus on lõikuslaual sinu kätes.

Doktor Rips (37), Tartu Ülikooli kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku arst-õppejõud, lubas mul terve nädala jälgida iga oma sammu. Et Arteri lugejad võiksid ise veenduda, mis Eesti meditsiinis tegelikult toimub: miks on ravijärjekorrad kohutavalt pikad ja kas arstide pahameel töökoorma üle, mis paljusid välismaale ajab, on põhjendatud.

Tempo muudkui tõuseb
Öösel on juhtunud mõndagi. Keskeas mees on sadanud alla kolmandalt korruselt ega suuda end õieti liigutadagi. Tartu vanglast on tulnud kõne, et üks kinnipeetav kurdab teravat jalavalu. Vanem naine on murdnud puusaluu, aga «kopsupilt on kole», ütleb valvearst. «Tuberkuloos.» Hommikusel ringkäigul ei astu tohtrid tema palatissegi.

Kõik need mured sajavad Ripsi kaela, sest tema võtab ööpäevaks valvekorra üle. Aga see on alles algus.

Eelmisel päeval oli Rips niigi vatti saanud. Juba hommikul enne kella seitset sõitis ta Valga haiglasse, kus tegi seitsme tunniga seitse lõikust. Vahepeal näpistas kolm minutit, et keha kinnitada.

Poole viieks jõudis tagasi TÜ kliinikumi. Järgmise päeva plaanilised patsiendid tuli üle vaadata: noormees, kes oli tsikliavariis lõhkunud kanna kümneteks kildudeks; turske sell, kes oli kolm kuud käinud jalalabaluu murruga, sest tema eelmised ravijad polnud seda märganud; ja veel üks noormees, kel õlg pärast ammust ATV-õnnetust liigesest muudkui välja käib.

Ent järgmine päev, niipea kui tugevalt halliseguste juustega (geneetiline pärand) ja isetumenevate prillidega (optiline saamatus: miinus viis) Rips kell kolmveerand kaheksa suurte lõunapoolsete akendega valgesse kabinetti astub, tuleb hakata plaane peagi korrigeerima.

Punkt kell kaheksa algab arstide ringkäik palateis ja täpselt 20 minutit hiljem konsiilium, kus klassiruumi kogunenud 17 tohtrit arutavad seinale kuvatud röntgenipilte uurides kõigi äsja opereeritute ja peagi opereeritavate seisukorda. Osalejate keskendatus on sedavõrd suur, et kui üritan Ripsilt sosinal üht täpsustust küsida, näitab ta käega, minu poole isegi kõõritamata: jumala eest, ära sega!

Konsiiliumilt suundun Ripsi kannul kiirkõnnil otsejoones korrus kõrgemale operatsiooniplokki. Kiire riiete vahetus, suu ja nina ette mask, pähe õhuke müts, seejärel kirurgi kätepesu ja antiseptika. Kui operatsiooniruumi astume, lamab väljakäiva õlaga noormees tumeroheliste linadega kaetuna juba üldnarkoosi all. Õed aitavad Ripsile selga kirurgi helesinise kitli – ta ise ei tohi oma sõrmedega miskit puutuda – ning kätte kaks paari heledaid kindaid.

Ja siis see algab. Rips surub patsiendi õla tagaküljele tehtud väiksest lõikehaavast sisse artroskoobi ehk optilise süsteemi, mis näitab tema silmade kõrgusele seatud ekraanil suurendatud pilti vigastusest.

Õla esiküljele tehtud teise lõike kaudu eemaldab ta kõhre põletikulised servad, seejärel keerab luu sisse kolm kruvi ning kinnitab pehme koe nn ankrutega luu pinnale. Tunniga saab töö tehtud, veretult. Resident jääb haavu kinni õmblema.

Kirurgi kittel ja kindad rändavad prügikasti. Roheline riietus, ka minu oma, läheb steriliseerimisele. «Tempo, tempo!» kiirustab Rips mind riietusruumis takka. Sest juba nõutakse teda uue hädalise juurde.

Üks häda teise otsa
Hematoloogia osakonnast tuleb kõne, et seal on vanemal naisel end voodis keerates reieluu katki läinud. «On see viies korrus või?» küsib Rips ei-tea-kellelt ja tormab sinna.
«Kui õnnestub, paneme teid lõikusplaani juba täna,» teatab Rips naisele. «Ärge igaks juhuks midagi sööge ega jooge.»

Ta ei jõua veel palatist väljudagi, kui tuleb kutse esimesele korrusele ortopeedia osakonda. Sinna on ilmunud vanem mees, kes, nagu selgub, oli murdnud juba poolteist aastat tagasi õlavarreluu, ent kannatas valu ära – ja nüüd ei saa enam kätt tõsta. Tema juurde kiirustades tuleb kõne Valga haiglast, kus arstid soovivad konsulteerida üht röntgenipilti. «Ma hetkel ei saa üldse vaadata,» vastab Rips ja lõpetab kõne.

Kahe ja poole tunni jooksul saab Rips telefonile tosin kõnet, kõik erakorralised juhtumid. Jõgevalt helistab arst, kelle patsiendil on mitu nädalat vana pindluumurd, Võru haiglast tuleb teade, et nad saadavad Tartusse patsiendi, kellel on reieluukaelamurd.

Rips heidab arvutis pilgu Võru mehe röntgenipildile: tal on hoopis vaagnaluumurd! Vahepeal on Ripsil telefon kummagi kõrva vastas – üks enda mobiil, teine valvearsti oma.

Pool tundi enne keskpäeva pääseb Rips telefoni otsast ja uute erakorraliste haigete juurest taas operatsioonile. «Kas keegi muusikat viitsib panna?» pärib ta, kui asub skalpelliga turske selli jalalaba kallale. «Raadiot või?» küsib üks õdedest vastu. «Jah,» vastab Rips, «plaadid on juba tuhat korda ära kuulatud.»

Rips kougib norskava patsiendi labajalast välja neli luukildu ning keerab pika kruviga lahtised luuotsad kokku. «Nii, mees,» teatab ta pärast lõikuse lõppu, «luu kasvab kokku, aga läheb kipsu peale – kaks kuud.» Kui patsient teeb imestusest pika näo, lisab Rips: «Elu mõttes ju suht lühike aeg.»

Töö kasvab üle pea
Erakorralisi patsiente, kes kiiremas korras lõikust vajavad, tuleb muudkui juurde. Üks vanem mees on üle piirde hüpates murdnud reieluu, teine tõmmanud autot lükates puruks kannakõõluse. Lisaks tuleb üle vaadata homsed plaanilised haiged: noormees, kel õlg käib pärast lumelauatraumat seniajani liigesest välja; keskealine turjakas mees, kes kurdab kauast küünarnuki- ja põlvevalu ega väsi kordamast, et kui mõlemat lõigata ei saa, siis valib küünarnuki; ja naispensionär, kel parem küünarliiges tööst nii kulunud, et selle liikumine on piiratud.

Kui tagatipuks tuleb veel üks teade mehest, kes kiirelt operatsiooni vajaks, ohkab Rips sügavalt: «Ohhh... see on see aeg,» ja sügab kipras otsaesist, «kui tahaks ära koju minna.»

Aga pole lootustki. Enne kella nelja pääseb ta kolmandale plaanilisele operatsioonile, päeva keerukaimale. Kõigil osalistel tuleb kaela panna viie-kuue-kilone tinapõll, sest kildudeks purunenud kandluu kokkupanek kulgeb röntgeni all.

Rips lõikab kanna lõhki. Verd ei tule. Žgutt on ju peal. Siis keerab naha tagurpidi ning eemaldab selle alt lahtisi luutükikesi ja musti terakesi. Nood on verevalumi tükid. Paaril korral tegutseb jõuliselt – nagu perenaine kraabib köögis noaga potti põhjakõrbenud pudrust puhtaks. Seejärel väänab jalga röntgeni all, et veenduda, kas senine töö on õnnestunud.

On küll. «Vardad!» hüüab ta õdedele. Nood ei leia kohe, mida palutud. «Peenikesi vardaid, tüdrukud! Neid peab alati varus olema. Ja kolme-pooleseid kruve ka!» Järsku selgub, et vajaliku pikkusega kruve pole. Riistakomplekt on valesti kokku pandud. Õde toob vaakumpakendis teise komplekti. Seal on vajalik olemas.

Rips paigutab kandluule aukudega kollase plaadi (maksab üle 700 euro) ning kinnitab selle seitsme kruviga (ühe hind 50 eurot) luu külge. Lõpuks takseerib tulemust röntgeni all: kõik peamised killud on kokku saadud. Resident õmbleb haava kinni. «Läks paremini, kui arvata oskasin,» nendib Rips.

Kesköised lõikused
Rips, nelja lapse isa ja innukas harrastusrattur, on harjunud tempokalt töötama. Kui enamik arste võtab kuue tunniga vastu 18 patsienti, siis tema ligi 30. Muidu jääksid paljud liiga kauaks oma hädade küüsi.

Vastuvõtt on detailideni lihvitud. Sellal kui õde järgmise inimese kabinetti kutsub, uurib Rips üksipulgi tolle röntgenipilti. Küsimused patsiendile on lakoonilised ja täpsed; seletused selle kohta, mis noid vaevab, lihtsad ja arusaadavad. Paberite täitmise ajal lükkab õde talle allkirjastamiseks ette õige lehekülje ning lööb ise templi juurde, samas kui Rips on juba uue patsiendi haigusloosse süüvinud.

Patsiendid hindavad teda. Mitu neist, kelle Rips lõikuse järjekorda paneb – saba ulatub kevadesse –, uurivad, kas ikka tema opereerib. «Jah, kui te nõus olete,» vastab ta.

Patsientide näolt peegeldub kergendustunne. Ida-Virumaalt on saabunud keskealine naine, meditsiinitöötaja, kes ütleb, et tuli nimme Ripsi vastuvõtule, sest oma kodulinnas ei usalda ta ühtegi arsti ega röntgenoloogi.

Üks-kaks inimest nädalas käib Ripsi vastuvõtul koguni Soomest.
Ent valvearstina pole tööpäeval otsa ega äärt. Kolm plaanilist lõikust tehtud, algavad õhtupoolikul erakorralised operatsioonid. Kolmandalt korruselt kukkunu pind- ja sääreluu sidemete parandamine läheb tunniga.

Siis saab poolteist tundi haiguslugusid täita – ja selle kõrvale ühe patsiendi abikaasa toodud õunu hammustada –, sest operatsiooniruumid on hõivatud aju- ja rindkerelõikustega. Lõpuks, õhtul kell 11, saab hakata lappima vanema mehe reieluud, ja pool tundi pärast südaööd õmblema rebenenud kannakõõlust. Kell kaks heidab Rips arstitoas rohelisele kušetile puhkama.

Juba kell seitse on ta uuesti jalul. Enne ringkäiku ja konsiiliumi annab järgmisele valvearstile vahetuse üle. Aga koju ei saa. Enne tuleb opereerida kolm oma plaanilist haiget. See töö jõuab lõpule pärastlõunal kella poole kolmeks. Rohkem kui 30-tunnise tööpäevaga saab tehtud kokku üheksa lõikust.

«Kui ma teeksin tööd nii, nagu on ette nähtud seaduses, jääks enamik haigeid ravimata,» lausub Rips.

Järgmise päeva hommikul, mis peaks olema vaba päev, saabub ta kliinikusse, et vaadata üle, kuidas ta patsientidel läheb. Pooleteise tunni pärast ruttab ta oma kuus aastat vana Toyota Avensisega Tartu kesklinna Medexi erakliinikusse. «Patsient juba magab!» kiirustab ta takka. Medexis teeb Rips kaheksa tunniga seitse operatsiooni. Kui tema poleks teinud, jäänuks kõik hädalised aitamata.

Kõigele vaatamata jääb energiat veel nädalavahetusekski. Laupäeval osaleb Rips Haanjas Eesti kurnavaimal, 100 km pikkusel maastikurattavõistlusel. Ajaga napilt alla kuue tunni lõpetab ta 109. kohaga, esimese neljandiku sees.

Mis jäi silma?

• Traumaosakonna patsiendid jagunevad laias laastus kaheks: nooremad mehed, kellega on uljusest juhtunud õnnetus, ja pensioniealised, kelle luud-liigesed on vanusest või pikast tööstaažist kulunud.

• Traumaosakonna kogenud meesarstide juustes leidub rohkesti halli.
• Vene patsiendid on arsti suhtes lugupidavamad kui eestlased: nad pöörduvad tema poole rõhutatult sõnaga «doktor».

• Nüüdisajal näivad traumaarsti peamisteks tööriistadeks olevat puurid ja kruvid.
• Kui enamik haigla osakondi püüab pühade ajaks patsientide arvu miinimumini viia, siis traumaosakonda algab pühade aegu eriti suur tung.

• Kas patsiendid, kes rikuvad pärast operatsiooni režiimi – näiteks ei hoia «lapitud» jalga üleval, nagu nõutud, või käivad suitsetamas ning raskendavad sedasi oma paranemist, rikkudes kirurgi kalli oskustöö–, peaks ravi oma taskust kinni maksma?

Mis palgaks?

Arstide palgad, erinevalt riigiametnike omast, pole avalikud. Kuid kulissidetagune luuretöö näitab, et kogenumad ja vilunumad neist teenivad TÜ kliinikumis 1500, ilmselt mõned üksikud ka ligi 2000 eurot. Soomes, niipalju kui seal töötanud tohtrid väidavad, teenivad arstid kolm-neli korda rohkem. Kuuldavasti on Soomes, erinevalt Eestist, kirurgide palgad vähemalt sama suured nagu haigla tippjuhtidel.

Samas ei maksa arvata, et mida rohkem arst Eestis opereerib, seda rohkem ta ka teenib. Sest mõned lõikused pole sugugi kasumlikud, vaid teenivad haiglale n-ö miinust. Laias laastus võib öelda, et haigekassa kehtestatud operatsiooni hinnast läheb kirurgile 10–30 protsenti.

Selleks et tipptasemel vilumusi omandada, peavad arstid käima end tingimata välismaal koolitamas. Paaripäevane tipptasemel koolitus võib maksta 4000–6000 eurot. Selle tasumisel tulevad appi ravimifirmad, sest Eesti haiglatel nii suuri summasid enamasti võtta pole. Paljud arstid käivad end täiendamas ka isiklike säästude arvelt.