Tätte reisikiri: kuidas piinatakse noormehi

25. september, Paapua Uus-Guinea, Port Moresby. Ühel õhtul teatas giid, et järgmisel hommikul saab ühes külas näha initsiatsiooni tseremooniat. Selleks alustasime mööda Sepiku jõge kanuusõitu kottpimedas, et jõuda kohale päikesetõusuks. Initsiatsioon on mehekssaamise olulisim samm, mille peab läbi tegema iga noormees 16–20-aastasena. Me ei olnud päris valmis selleks, mida nägime.

Kummuli kanuudel olid jõe kaldal pikali neli noorukit ja ümber nende kõik küla mehed, umbes 50. Noormeeste ihusse tehakse žiletiga üle saja kunstiliselt kavandatud lõike, mis lähevad kergelt mädanema ja tursesse ning jätavad lõpuks paranedes kehale krokodilli naha mustri ja mõned pühad märgid. Auasi on see piin taluda ilma piuksugi tegemata.

Kolm noormeest tulid auga välja, aga üks vaeseke ei pidanud vastu, halas ja palus ja röökis. Kõik ümberseisjad naersid ja pahandasid temaga. Porine jõekallas oli verega kaetud. Mulle tuli lapsepõlvest meelde seatapmise juurde käiva sooja vere lõhn. Minestustunne ei olnud minust kaugel.

Kui noormehed said lõigutud, heideti nad oimetute ja valust tõmblevatena sogasesse jõevette, mis lisas veelgi piina, kui värsked haavad puutusid kokku mageda veega. Seal tohtisid nad röökida – ja seda nad ka tegid. Oi, see oli kole! Seejärel määriti neid mingi õliga ja talutati rongkäigu saatel nn vaimumajja, kus nad seati lõkke äärde suitsu sisse istuma. Sinna nad meist jäid, need krokodillimehed.

Ühel ööl sõitsime krokodillijahile, mida kohalikud võtavad kui kalapüüki. See käib nii, et sõidetakse kanuuga vaikselt mööda jõge ja valgustatakse taskulambiga kallast. Kui valgushelgist paistab kaks punast silma, kihutatakse kohale ahinguga lööki andma. Nägime paari ebaõnnestunud lööki ja seda, kui väike krokodillilaps käega paati tõmmati ja kodufarmi kaasa võeti.

Loodus piki Sepiku jõge on kaunis. Laiad märgalad vahelduvad mägisemate kallastega, lendab tuhandeid haigruid ja mingeid kullilisi. Jõe lõhn meenutab kartuli keetmise lõhna ning tähistaevas jõe kohal ei jää alla sellele, mida näeme igal ööl mere kohal.

Kõike seda pärgavad muinasjutulised osmikud oma tossavate katustega ning sajad kanuud jõel kalastavate naiste ja lastega. Igasugused kodud tunduvad nüüd eriti armsad – nüüd, kus oleme oma kummalist mereelu elanud juba terve aasta. Kaheksa kuud on veel jäänud.     

Nordea pardal on nüüd vahetusmeesteks suhtekorraldaja Aune ja ettevõtja Urmas Past, kes tegid koos meiega läbi Sepiku-seikluse ning osutusid karastunud matka- ja jutumeesteks. Õnneks on nende juttudes päris palju tarku lõike, mida tähele panna.

Täna saabusid laevale Juhan Parmas, Anneli Salminen ja Stella Sillamaa. Stella sõidab meiega veel pikka aega ja tema on minu ansambli Udupasun lavatagune jõud – väga armas inimene, kes oskab hästi kooke teha ja armastab merd. Just see, mis vaja.