Juhtkiri: kevad tervishoiusüsteemis

Perearsti praksis on väike, seda rahastatakse valdavalt eelkõige pearahast ja nii on eelarve paratamatult tagasihoidlik. Seni on perearstid olnud hädas, sest rahaga ei tule alati välja.

Rahastamise muutmine nii, et pearaha maksmisel arvestatakse patsiendi ravivajaduste muutumisega olenevalt vanusest – on selge, et koolieelikute ja vanemaealiste puhul kulub uuringutele enam raha – on samm positiivse muutuse suunas.

Kuna nn masuaja koefitsient, millega majanduslanguse saabudes võeti raviteenuste hinnast jupp maha, tulevast aastat kaob, on teenuste rahastamine tõstetud taas 2009. aasta tasemele.

See tähendab, et haiglatel on lõpuks võimalus tõsta oma personalikulusid, millest võiks loota, et väheneb arstide-õdede välismaale pagemine. Vähemalt samm selles suunas on tehtud.

Samas tuleb meeles pidada, et madalad tervishoiuteenuste hinnad ning sellest tulenev vahe töökoormuse ja töötasu vahel ei ole ainus arstide väljarände põhjus. Samavõrra olulist rolli mängib töökeskkond.

Perearstide patsientide pearahasüsteemi muutmine ja masuaja koefitsiendi kaotamine ei tähenda aga paraku seda, et ravijärjekorrad palju lühemaks muutuksid. Eriarstiabi rahastamine nii palju ei parane, vähemalt selle eelarvega mitte.

Kuid kui rohkemat raha tervishoius kasutatakse selleks, et patsient saab kvaliteetsemat teenust – see hõlmab ka rahuloleva arsti või õe empaatilisemat suhtumist –, on see juba edasiminek.

Ent ometi, tervishoid koosneb kahest osapoolest: raviteenuse osutajast – arstist – ja patsiendist. Teenuste osutajatele on olukord muutunud masuajaga võrreldes leebemaks.

Patsiendile majanduskriisiga langenud koormus haigus- ja hooldushüvitiste kärpimise näol on endiselt alles. See tähendab aga nii patsiendi kui tööandja jaoks jätkuvalt lisaväljaminekut – või, halvemal juhul, haigena tööpostil veedetud päevi.

Sotsiaalminister on tõdenud, et ravikindlustussüsteem vajab reformimist. Räägitud on sellestki, et hüvitised tõstetakse haigekassast riigieelarvesse, et jätta enam raha raviteenustele. Võimalusi on kahtlemata teisigi, kuid see ei tohi tähendada taas kord patsiendi omaosaluse suurendamist, sest kui tahes hästi rahastatud raviteenus ei too paranemist, kui haigestumisest saab isikliku pankroti allikas.