Tätte reisikiri: Marko Matvere tembeldas keha

14. detsember, Malaisia,
Kuala Lumpur, +30 kraadi. Viimase paari nädalaga meie reisil on selgeks saamas, et muinasjutt hakkab lõppema.

Vaikse ookeani saared, Vanuatu, Paapua – kui sellele tagasi mõelda, on tõesti tunne, et oleme hulkunud ringi muinasmaal kesk muinasjututegelasi. Kui peas võis liikuda kahtlusi, kas kaks aastat siin laeval viibida oli õige otsus, siis just see regioon, mis nüüd hakkab jääma kiiluvette, tasus pikka mereelu kindlasti ära. Hüpe n-ö kiviajast tsivilisatsiooni tippu toimus nii äkiliselt, et vähemalt minu peas on väikesed kohanemisprobleemid. Kirsi selle tordi peale pani Singapur.

Aga päev enne Singapuri jõudmist ületasime 28. novembril teist korda ekvaatori ja oleme nüüd kodupoolkeral tagasi. Viisime esmaületajatele läbi tavakohase tseremoonia koos kiilu alt läbitõmbamisega. Meie protseduuri tabas ootamatult suur merehoovus ja jamasime selle tõmbamisega pool päeva. Lõpuks said kõik karmidele oludele vaatamata siiski ristitud ja kõige krooniks tembeldas Marko Matvere end 14 ankruga – igaüks sümboliseerimas ühte merd, millest läbi oleme sõitnud: Läänemeri, Põhjameri, Keldi meri, Atlandi ookean, Kariibi meri, Vaikne ookean, Saalomoni meri, Koralli meri, Arafura meri, Savu meri, Florese meri, Bali meri, Java meri, Lõuna-Hiina meri. Ees ootab India ookean.

Ostukeskuste lummuses
Masendavate mälestustega hiigellinnast Jakartast lähenesime linnriik Singapurile. Singapur on väiksem kui Hiiumaa, aga elanikke on seal kuus miljonit. Indoneesia pealinnale Jakartale lähenedes muutus meri juba kümne miili kaugusel linnast läbipaistmatuks kollaseks olluseks, mis kandis endaga koormate kaupa sodi.

Ootasin sama nähtust ka Singapurile lähenedes, aga ei midagi. Kuigi reidil seisis sadu tankereid ja tohutuid kaubalaevu, ei olnud meres näha kaldani mingit reostust. See oli paljulubav uksepakk tollele linnale. Ja ma ei eksinud.

Pilvelõhkujaid pungil suurlinn on puhas nagu hoolsa inimese koduõu, ja ma ei valeta just palju, kui ütlen, et linn on pilvelõhkujate jalamil lausa rohelusse uppunud. Teedesüsteem on ideaalne ja inimesele jagub kõikjal palju ruumi. Ka paarkümmend siin elavat ja töötavat eestlast, kes ootamatult meie laeva külastasid ja siin põhjaliku peo püsti panid, kinnitasid, et Singapuris on kõik väga hästi.

Natuke imelik, et pean nüüd kirjeldama linnu, aga eks see ole meie reisi üks osa ja see ei lõpe veel niipea. Peatusime veel toredas linnas Malaccas, praegu viibime Kuala Lumpuris. Kõigil neil linnadel on oma väike Hiinalinn ja oma väike India, kus on päris eksootiline ringi konnata, aga kuidagi on läinud nii, et päris suure osa ajast veedame ostukeskustes.

Need on siin omaette maailmad ja mõnusalt jahedad. Ühel päeval läksime Kuala Lumpuri lähedal Kagu-Aasia suurimasse kaubamajja ja veetsime seal pool päeva. Pea läheb päris segi sellest üüratust kaubakogusest! Vaatasin ilusaid asju ja uudistasin tehnikaimesid, millest oleme aasta otsa maha jäänud. Lõpuks ostsin paki küpsist. Valisin seda pakki vast kaks tundi.

Kohtumine teemajas
Malacca Hiinalinnas tuiates nägin teemaja ja otsustasin juua tassi teed. Astusin sisse ja sattusin korralikku püünisesse, millest ei kippunudki nii väga välja. Majaproua pani mind enese vastu istuma ja hakkas rääkima Hiina teedest ja õpetas, kuidas õigesti teed valmistada ja kuidas seda juua, ja aina degusteerisime ja löterdasime väikeste kannukestega ja kokkuvõttes kujunes sellest väga meeldejäävad paar tundi.

Täna liigume siit edasi, et korraks veel enne India ookeani panna jalg maha Indoneesia viimasel maatükil, ja algabki meie reisi viimane ookeaniületus. Täna hommikul loosisime välja loosipakid ja kihutame veel kõik poodi, et jõulukink reisikaaslasele ära osta. Jõulud veedame merel, aastavahetuseks plaanime jõuda Sri Lankale.

Kuna merelt järgmist reisikirja saata ei saa, siis soovin kõigile Postimehe sõpradele kaunist jõuluaega ja kõike head uueks aastaks. Tervitan siin jõulukaardi asemel ka kõiki oma sõpru, tuttavaid ja sugulasi. Hea on mõelda, et järgmised jõulud tulevad kodus. Ootan seda aega.