Tätte reisikiri: piinav passimine oma kajutis

28. veebruar. Sri Lanka, Galle linnake. Eelmisel korral kirjutasin Maldiividelt, kus oli suur segadus kaubalaevaga, kes pidi meid oma kukil läbi Somaalia vete sõidutama.

Õhus oli absurdsena tundunud võimalus, et saame laevale ainult Sri Lankalt Gallest ja peame sõitma 400 miili tagasi sinna, kust olime kuu aja eest tulnud. Jälle natuke India ookeani. Siin me siis nüüd tõesti jälle oleme.

Teadsime, et tagasisõit  Maldiividelt Sri Lankale ei ole lihtne, kuna tuuled ja hoovus on meile vastu, aga polnud hullu midagi.

Mootor töötas ja purigi aitas veidi takka. Korraks tekitas elevust kiirelt lähenev vesipüks, nii et pidime korraks mõlemad mootorid täisvõimsusel tööle panema, et selle eest läbi lipsata. Vesipüksi jõud tundus olevat nii suur, meie laeva oleks see igatpidi sõlme keeranud. 

Laadimine kaubalaevale pidanuks toimuma 22. veebruaril ja me suisa kiirustasime, et õigeks ajaks jõuda. Nüüd oleme kohalikus sadamas passinud juba kaheksa päeva ning ootame mingitki infot, mis me saatuse kohta selgust tooks.

Kõige lõbusam on üks kahest võimalusest, et peame veel kord sõitma 400 miili Maldiividele, kus saame järgmisele laevale 20. märtsi paiku. Suhteliselt nutune seis. Aga ise läbi piraatide ala me siiski minema ei hakka, nii otsustasime. Võimalus, et meid rünnatakse, on umbes 60 protsenti või rohkem.

Nõudepesujärjekord
Kogu see segane logistika on ka meie ja vahetusmadruste graafikud sassi ajanud ja nüüd olemegi reisi jooksul esimest korda päris neljakesi oma põhimeeskonnaga.

Eile lahkus ka Stella Sillamaa, kes oli meiega ligi pool aastat. Igal mehel on nüüd oma suur kajut, laeval on vaikne ja rahulik. Kohtume peamiselt söögiaegadel ja siis pole meil kah rohkem jututeemasid kui meie lähitulevik.

Muidu võiks ju kurta, et piinav on paigal passida ja mingitest ametnikest ja agentidest sõltuda, aga oma kajut teeb asja nii mõnusaks, et ei kurda midagi.

Ainus miinus on nõudepesemine. Pesemine käib kordamööda. Kui meid on üheksa, siis tead, et pärast korrapidamist ei pea sa sellega enam nädal aega tegelema. Nüüd peseme iga kahe päeva tagant, sest Raul Normak söögitegijana on nõudepesust vaba.

Noh, eks nõusid ole ka vähem.
Kõige raskemad on hommikud. Ärkan ja päev tundub lõputu oma 35-kraadise kuumusega. Ärkan ja juba ootan, et päike loojuks, et saaks natukegi jahedamat õhku hingata.

Pärast ärkamist on hommikusöök neljale, veidi istume ja arutame asju. Seejärel tuleb mingi tegevus välja mõelda. Eile läksin päris kaugele hulkuma, et kapten Toonart Rääskile sünnipäevakinki osta, aga siis oli korraga Toonart mu kõrval ja päris raske oli talle mõista anda, et mine nüüd ära, mul on siin tegemist.

Ostsin kingiks lõpuks nn valget teed, mis on siinse teemajanduse tipp. Seda teed tehakse teepõõsaste värsketest helerohelistest kasvudest – umbes nagu kase hiirekõrvust. Teesõbrana tean, et see on tõesti maitsev ja peaaegu oma kosmilist hinda väärt.

Jahmatav uudis
Täna ei oska enam kuskile minna. Linn on kümneid kordi läbi trambitud ja meie näodki on siin juba päris tuttavad.

Ka jaanuari alguses olime samas paigas üle nädala. Neli viimast päeva veetsin väikeses hotellikeses ja vaatasin bangalo rõdult, kuidas kohalikud kalamehed traditsioonilisel viisil kala püüavad.

Eks nad hotellikülaliste jaoks püüavadki. Neid ei huvita need väikesed viidika-suurused kalad, vaid rahanatuke, mida nad pildistamise eest küsivad.

Mõned hotellid tellivad puhkajate lõbustamiseks pillimehed; meie hotell tellis kalamehed. Püügimeetod on nagu meie sikuskapüük jää pealt. Jääd asendavad põhja tambitud tokid, mille otsas nad rahulikult pikki tunde veedavad ja õngega üles-alla vehivad.

Nüüd on reisikiri kah valmis toksitud, aga kell on alles kümme hommikul ja ees ootab pikk päev, millega ei oska miskit peale hakata.

Ootame positiivset tagasisidet laevakompaniilt ja ma väga loodan, et järgmine kiri ei tule teieni jälle Maldiividelt, vaid kuskilt Egiptusest. 2. märtsil tähistame kolme kuu jäämist reisi lõpuni ja mina tähistan lisaks poeg Kunteri sünnipäeva. Soovin teile koju toredat kevade saabumise märkide tähelepanemist ja tagantjärele vabariigile õnne sünnipäevaks.
*
1. märts. Nuta või naera, aga täna õhtul või homme hommikul hakkame jälle purjetama Maldiividele, kus mingi Hollandi laev meid peale lubas võtta. Nii et kolmas kord läbime sama meretee 400 miili. Eks näeb, mis edasi saab.