Tagasi
Vete seisundit võib kõige halvemaks pidada Belgias ja Hollandis, kus heas looduslikus seisundis veekogusid hinnangute kohaselt polegi, selgub ülevaatest.
«Vete seisundit hinnati 2010. aastal esitatud andmete alusel ning arvesse võeti eeskätt ökoloogilisi kvaliteedinäitajaid nagu veetaimestik, kalastik, toitainete sisaldus vees jms. Hinnang on antud veekogude või veekogude valgalade alusel. Hinnangust võib välja lugeda, et pisut enam kui 70 protsenti Eesti vetest on heas looduslikus seisundis,» ütles keskkonnaminister Keit Pentus. Jõgedest on hinnatud kõiki, mille valgala pindala on üle 10 ruutkilomeetri, järvedest on vaatluse all kõik suuremad järved, mille pindala on rohkem kui 50 hektarit.
Pentuse sõnul on hetkehinnang Eesti jaoks küll väga soodne, kuid meie head positsiooni toetab mõnevõrra ka see, et mõned teised riigid ei suutnud hinnanguid kõikide andmete osas esitada ega seisundi uuringuid õigeks ajaks lõpetada. «Vaatamata sellele võib meie veekogude seisundit võrrelda nii Soome kui Lätiga, kus inimtegevuse mõju vee seisundile on suhteliselt madal. Umbes viiendikus meie veekogudest head ning looduslikku seisundit ei saavutata inimtegevusest tingutud koormuse tõttu ka mitte enne 2021. aastat,» märkis Pentus.
Eesti veekogude eripäraks on nende looduslikkus ning puutumatus, samas ka äärmiselt suur tundlikkus igasuguse saaste suhtes, sest väiksed veekogud ei talu reostust.
Peamised vee seisundi halvendajad on Euroopas liigne veevõtt veekogudest, reostus põllumajandusega seotud tegevustest ning mitmesuguste ohtlike ning toksisliste ainete kõrge sisaldus looduslikes vetes. Eesti kolm kõige suuremat veeprobleemi on seotud reoveepuhastitest ja põllumajandusest tuleva reostusega ning veekogude tõkestamise või paisutamisega.
Kommenteeri
Prindi
Saada sõbrale
