Britid: meie haiglad on hullemad kui Eestis?

Siiri Erala
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Caro / Scanpix

Tarbija24.ee avaldab haigekassa tellitud tõlke briti ajakirjaniku David Jonesi artiklist «Can it really be true that our hospitals are worse than Estonia's? This fascinating  dispatch reveals the shocking answer», mis võrdleb Eesti ja Suurbritannia tervishoiusüsteeme.

Sünge nõukogudeaegne tornmaja, püstitatud vahetult enne 1980. aasta Moskva olümpiamänge vähese rahaga – eeldatavasti mõttega peegeldada suurejoonelist illusiooni hoolivast ja hoolitsevast kommunismist – Põhja-Eesti Regionaalhaigla ei ole väljast just kõige külalislahkem hoone.

Maja seinavärv on määrdunud ja koorub ning välissein on siin-seal kaetud grafiti-joonistustega.

Me võime küll olla Baltimaadest põhjapoolseimas riigis – Eestis – ent selle haigla välimus meenutab paljuski Suurbritannia linnade haiglaid.

Ustest sisenedes aga toimub teie silmade all märkimisväärne ümbersünd – siit alates viibite eeskujulikus tervishoiuasutuses.

Esimene asi, mis teid rabab, on lõhn: imeline hõng, mis tundub teie sõõrmetesse kanduvat vastuvõturuumi lillepoest ja seguneb sidrunilõhnalise puhastusvahendiga.

Mainitud lõhn ühineb haigla restoranist imbuva ahvatleva koduse toidulõhnaga. Järgmiseks märkate täiesti plektitut linoleumpõrandat, mis on nii läikima löödud, et sellelt võib tõepoolest oma peegelpilti imetleda.

Ja siis see rahulik, julgustav õhkkond ooteruumis (kus ootab üllatavalt vähe inimesi), mis sarnaneb pigem teatrifuajeele tänu riietehoiule, tohutu suurtele potililledele ja pilkupüüdvatele kunstiteostele ruumi seintel.

Seks hetkeks on kontrast koduste haiglate masendava sisekujunduse, lõputute järjekordade ja kaheldava hügieeniga käegakatsutav.

Eluaegse riikliku tervishoiuteenistuse (NHS) kasutajana ja nähes, mida saab teha ka mitte just kõige paremat muljet jätva haiglaga hoolimata piiratud ressurssidest ning esmaklassilise juhtimise ja õigesti suunatud jõupingutuste abil, tunnen üpriski suurt nördimust ja piinlikkust.

Möödunud kuul, kui Eesti riiklik tervishoid – mida veel 15 aastat tagasi olemaski ei olnud – sai värskes Euroopa tervishoiusüsteemide edetabelis kaks kohta kõrgema positsiooni kui Suurbritannia oma, võeti uudis brittide seas vastu piinlikkustunde ja umbusuga.

31 hinnatud riigi seas paigutus Eesti 11. kohale, samas kui Ühendkuningriik oli alles 13.

Hinna ja kvaliteedi suhte kategoorias, mis järjestab riikide tervishoiusüsteemid rahalise väärtuse alusel, oli tulemus meie jaoks veelgi häbiväärsem.

Eesti saavutas esikoha, ent Suurbritannia venitas end vaevu 17. positsioonile. Brittide šokk oli mõistetav: kui madalale on kõikvõimas NHS langenud, et aastal, mil see tähistab oma 60. aastapäeva, saab see lüüa vastkoorunud demokraatialt, mis saavutas iseseisvuse Nõukogude Liidust alles 1991. aastal.

Tegemist on riigiga, mille eakamad kodanikud mäletavad käsumajandusliku meditsiini süngeid aegu, mil piinarikkaid hambaraviprotseduure viidi läbi tuimastuseta ning järjekorras ettepoole sai vaid arstile altkäemaksu andes.

Eesti on riik, mille 1,3-miljoniline rahvaarv on väiksem NHS töötajaskonnast ning mis kulutab tervishoiule elaniku kohta neli korda vähem kui Suurbritannia.

Töötajad ei olnud kurnatud ega võitlusmoraalita

Nagu arvata võis, keeldus meie tervishoiuministeerium tunnistamast, et me tõesti Eestile alla jäime.

Tervishoiuminister Ben Bradshaw väitis, et edetabel, mille koostas sõltumatu Rootsis baseeruv uurimisorganisatsioon osaliselt Euroopa Liidu rahaliste vahenditega, põhines «vigasel metoodikal ja vananenud andmetel».

Tal võib ju isegi õigus olla, aga pärast äärmiselt muljetavaldavat nädalat Eestis täis külastusi haiglatesse, polikliinikutesse ja perearstikeskustesse, et tutvuda meie süsteemist nii suurel määral erineva struktuuriga, julgeksin väita, et meil on sellelt väikeselt imetlusväärselt riigilt Euroopa katusel palju õppida.

Siin ei raisata raha lõputule bürokraatiale. Selle asemel kasutatakse ressursse võimalikult suure hulga tipptasemel arstide ja õdede palkamiseks ning nende varustamiseks parima rahaliste võimaluste piiresse jääva tehnika ja ravimitega.

Ravijuhtumite prioritiseerimisel ja ravimite valikul ei piira äärmiselt motiveeritud (ja sageli üllatavalt noori) professionaale kitsarinnalised ja kitsid sente veeretavad juhatajad ja «välisekspertide» kogud.

Äärmiselt värskendav, et arste tõesti usaldatakse patsientide huvide eest seismisel.

Veelgi olulisem on see, et haiglatöötajad, kellega ma kokku puutusin, olgugi et samavõrra pühendunud kui meie arstid, ei olnud naeruväärselt pikkadest töötundidest kurnatud ega madala palga tõttu moraali kaotanud.

Tõelise erinevuse avastasin aga tippjuhtide suhtumises. Kui Suurbritannia oleks mõnes rahvusvahelises uuringus häid tulemusi saavutanud, oleks seda kahtlemata kõikjal valjuhäälselt kuulutatud.

Tallinnas aga on rahulolu segatud teatava ettevaatusega. «Loomulikult oleme me oma väikeste edusammude üle rõõmsad,» kinnitas mulle Anders Tsahkna, Eesti 34-aastase sotsiaalministri nõunik.

«Aga meil on veel palju probleeme ja võimalusi arenemiseks.»

Samal ajal üritasin ma omavahel võrrelda tulemuslikkust ja tingimusi kahes sarnase arvu voodikohtadega haiglas – üks Eestis, teine Suurbritannias – ning olin sunnitud imestama, kumba neist siis õigupoolest juhtisid varasemalt nõukogude komissarid.

Meediasuhete esindajad Londoni Suttoni linnaosas asuvas St Helier haiglas ei andnud mulle luba asutusega tutvuda.

Ja kui neil paluti esitada kergesti kättesaadavad andmed, nagu ravitavate patsientide või haigla palgal olevate töötajate arv, vastasid nad, et me peame kasutama avaliku teabe seadust. Milline hävitav süüdistus.

Kahtlemata töötab St Helier haiglas palju häid arste ja õdesid, kes püüavad anda endast parima, võideldes suurte NHSi ees seisvate raskustega.

Aga kuidas me saame nende efektiivsust Eesti vastega võrreldes mõõta, kui meid ei lubata isegi haiglasse ringkäiku tegema?

Võrrelge seda suhtumist läbipaistvusele rõhku paneva Eesti lähenemisega, kus suurem osa fakte tervishoiusüsteemi kohta on võrgus üleval.

Uue e-Tervise skeemi abil saavad patsiendid peagi internetis oma raviandmetega tutvuda ja isegi arstiaegu broneerida, sisestades arvutisse oma ID-kaardi andmed.

Samas jällegi, kui tuletada meelde kriitikat, mis oli suunatud St Helieri haiglat juhtiva trusti pihta, on nende kaitseseisund paremini mõistetav.

NHSi kampaanialiikumine nimetas haigla trusti eelmisel aastal «Suurbritannia kõige õelamaks trustiks» pärast seda, kui nende 24 miljoni naela suurust eelarvepuudujääki püüti muu hulgas vähendada sooja lõuna keelamisega patsientidele ning poolte elektripirnide eemaldamisega koridori lampidest. Tänu sellele on puudujääk praeguseks kõigest 8 miljonit naela.

Samas on ühe survegrupi sõnul trusti kulutused välistele juhtimiskonsultantidele («Mis need veel on?» küsis minult üks hämmeldunud eestlasest haiglajuht) kolme aasta jooksul kolmekordistunud, ulatudes hämmastava 1,67 miljoni naelani.

Taoline kahtlane rahaliste vahendite kasutamine annab meile vihje, miks üks rahulolematu St Helier patsient oli sunnitud NHSi valikute veebiküljel postitama järgmise kommentaari: «Palat oli räpane. Minu voodi kohal olevalt seinalt koorus värvi ja näkku pudenes laest kipsitolmu. Töötajad on lihtsalt hoolimatud. Nad suhtuvad patsientidesse äärmiselt üleolevalt, mõnikord lausa ebaviisakalt – ma ei sooviks sellist põrgulikku kogemust ka oma suurimale vaenlasele.»

Samal ajal kiitsid kõik Eestis kohatud haiglapatsiendid hoolduse taset igati.

Seega küsimus jääb – miks on Eesti süsteem niivõrd teistsugune ja kuidas nad sellega hakkama on saanud?

Kui ma talle sellesama küsimuse esitasin, kordas Anders Tsahkna teadmatult mantrat, mis on tuttav kõikidele Briti televaatajatele.

«Hind peab olema õige!» ütles ta silma pilgutades ja õlgu kehitades. Sellele järgnes selgitus.


Erinevalt NHSist, mida rahastatakse nähtamatu osaga tulumaksust (mis on kasvanud 903 naelast inimese kohta 2003./4. aastal 1149 naelani sellel aastal), rahastab Eesti tervishoiusüsteemi keskne kindlustusfond Haigekassa.

Iga töötav kodanik annab sellele oma palgast 13 protsenti, mis arvestatakse maha enne palga kätteandmist.

Eestis puuduvad erakindlustusskeemid

Haigekassa raha eest ostetakse meditsiiniteenuseid igal aastal Haigekassa, haiglate ja sotsiaalministeeriumi vahel kokkulepitud hindade alusel.

Eestis puuduvad erakindlustusskeemid, mis tähendab, et kõik inimesed saavad ühesugusel tasemel ravi – kuigi mõnikord on võimalik maksta lisaks kiirema operatsiooni või paremat tüüpi palati eest.

Huvitaval kombel on sellel kõigel üks tingimus. Ravi saamiseks peab inimene töötama või olema registreeritud töötuks, mis tähendab, et ta peab osalema töökoolitustel ja võtma vastu kõik talle pakutavad tööd.

Kui lapsed ja pensionärid välja jätta, siis kui sa ei tööta ega ole töötuks registreeritud, jäävad haigla uksed sinu ees kindlalt suletuks.

Väga väike osa elanikkonnast, kes keelduvad tööd tegemast või otsimast, saavad ainult esmaabi.

Hind, mida Haigekassa maksab ravimite, operatsioonide ja haiglamajutuse eest, on Eesti tervishoiuturul alati «õige», kuna see on määratud kõikide poolte huve arvesse võttes.

«Meie haiglad teavad, et nad peavad küsitavasse hinda kõik sisse arvestama ja et mingit lisaraha neile kusagilt tulemas ei ole, kui nad eelarve lõhki ajavad,» selgitas Tsahkna. «Just seetõttu töötavadki need nii efektiivselt.»

Ka poliitikud tunnevad survet oma kohustusi täita. Kaks aastat tagasi tõusis riigis suur pahameeletorm, kui vähihaigele keelduti kalleid ravimeid kinni maksmast.

Pöördepunktiks saanud kohtuasja tulemusel muudeti see otsus ära, misjärel viidi kohe muudatused sisse ka vastavasse seadusesse ning tehti nimetatud ravim ja mitmed teised kulukad ravimeetodid inimestele laialdaselt kättesaadavaks.

Seega ei tohiks tulla üllatusena, et Eesti saavutas parema tulemuse kui Suurbritannia kategoorias, mis puudutas ravimite kättesaamise kiirust ja kasutamist.

Samuti puudub Eestis selline vana vastik ravimite kasutamist piirav organisatsioon nagu Briti NICE (Riiklik Tervishoiu ja Meditsiiniteenuste Taseme Instituut).

Lisaks ei pea loomult küll kannatlikud eestlased taluma ülipikki ravijärjekordi.

Et brittide suhtes õiglane olla, tuleb tunnistada, et ka Eestis on mõnedele vähemolulistele operatsioonidele pikad järjekorrad, ent neid on lihtsalt tunduvalt vähem kui Suurbritannias.

Silmakae eemaldamist peab Eestis ootama näiteks 18 kuud ja mõne ortopeedilise probleemi lahendamiseks on tavaline kaheaastane ooteaeg.

Siinkohal peab ka ära mainima, et mõne levinud haiguse, nagu diabeedi ja vähi ravimisel teeb NHS edetabeli kohaselt Eesti süsteemile ära, ehkki väga napi edumaaga.

Samas jällegi, kui Eesti perearst patsiendile kolme päeva jooksul aega ei leia, võib ta trahvi kaela saada.

Perearst Eero Merilaid, kes töötas 18 kuud Kentis, ütleb tabavalt ja kokkuvõtlikult: «Kui meil Eestis oleks nii pikad ootejärjekorrad, kui ma Inglismaal nägin, oleks peagi valitsuse vahetumist oodata.»

Viibimise ajal Sittingbourne'is jätsid mitmed brittide esmase tervishoiu süsteemi küljed dr. Merilaidile sügava mulje. Üks asi, mis talle aga kohe üldse ei meeldinud, oli üldarstide soovimatus suunata patsiente edasi spetsialistide juurde – harjumus, mida ta seostab ametialase kõrkusega, kuigi selle otsesõnu väljaütlemiseks on ta liiga viisakas.

Hiljem kohtusin ülikoolilinnas Tartus, kus paikneb Eesti parim õppehaigla, noore uroloogiakirurgi Mihhail Žarkovskiga, kes oli just ise selle puudujäägi kohutavate tagajärgedega kokku puutunud.

Mõned nädalad tagasi vaatas ta läbi 51-aastase muusikaõpetaja, kes oli enam kui kümme aastat koos oma kahe lapsega Londonis elanud, ent raviks kodumaale naasnud, kuna polnud oma Inglismaa perearstiga rahul.

«Miski pole meile tähtsam kui puhtus»

Ligi seitse kuud oli ta kaevanud vere üle uriinis ning alakõhuvalude üle, ent tema arst keeldus teda uuringutele saatmast.

Selle asemel raviti tal tulemusteta põiepõletikku. Meeleheitel sõitis ta tagasi Eestisse, asus siin tööle, et saada endale kohalik haiguskindlustus, ning pöördus dr. Žarkovski poole.

Kuigi vaid 29-aastane, on doktor Žarkovski sooritanud juba terve hulga operatsioone, saades väärtuslikke kogemusi, mis tema eakaaslaste jaoks Briti meditsiinisüsteemis oleks täiesti mõeldamatu.

Ta kahtlustas patsiendil kohe põievähki ning kahjuks osutus tema diagnoos õigeks.

Uuringu käigus avastati sidrunisuurune kasvaja, mille arst eemaldab järgmisel kuul lõikusega, millega loodetavasti päästetakse naise elu, kuid hinnaga, mida oleks saanud vältida.

«Kui me oleks opereerinud kuus kuud tagasi, oleksime põie asemel saanud konstrueerida kotikese, aga praegu on selleks liiga hilja,» ohkas dr Žarkovski.

«Nüüd peab ta ülejäänud elu kotiga ringi käima. Nii et saate ise aru, miks ta nii pahane on.

Kui Eesti arst uriinist verd leiab, peab ta patsiendi tingimata hädajuhtumina haiglasse uuringutele saatma ning eriarst vaatab inimese läbi juba samal päeval. Kui vaja on lõikust, toimub see peaaegu otsekohe.»

Kas ta pole mõelnud Briti arstile tolle tehtud veast kirjutada? Dr. Žarkovski naeratab nukralt.

«Kuidas Briti perearst teie arvates reageeriks, kui ta saaks kirja Eesti kirurgilt, milles öeldaks, et ta on vea teinud?»

Küsimus on retooriline. Millest on muidugi kahju, sest Eesti energilised ja entusiastlikud tervishoiutöötajad võiksid meile palju õpetada.

Ida-Tallinna Keskhaigla kiirabiosakonnas saadab emalik dr. Helve Breiberg mind visiidil raviruumides, mis lausa hiilgavad puhtusest.

«Mitte miski ei ole meie jaoks tähtsam kui puhtus,» ütleb ta ja on näha, et mõtleb seda tõsiselt. 

Samavõrra korras ja puhtas taastusraviosakonnas ajasin hämmingusse noorusliku dr. Anneli Nikitina, kui rääkisin talle, kui kaua ja kõvasti tema Briti kolleege töötama sunnitakse.

«Siin seda küll ei lubataks,» ütles arst, kelle töönädal on rangelt piiratud 40 töötunniga. «Kuidas nad niimoodi üldse korralikult tööd teha saavad?»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles