Tagasi
«Esimene rusikareegel on, et kui restoranis ei ole mitte kedagi, siis ärge teie ka sinna minge. See peab paika,» rääkis Eesti paremate restoranide valmist korraldav Aivar Hanson.
Kui mujal maailmas koostatakse söögikohtade kohta erinevaid giide ja edetabeleid, siis Eestis on neid esialgu vaid kaks – 50 parima restorani ja hõbelusika konkurss. «Tegelikult oleks vaja ühte tõsiselt võetavat söögikohtade giidi nagu Rootsis on White Guide. Kui selline ka oleks, siis söögikoht, mis üheski neist kolmes ei ole, mõiste alla parim ei käi,» leidis Hanson.
Kui restorani menüü on lühike ja koosneb toorainetest, mida kasutatakse ka paljudes teistes söögikohtades, siis on asjatundja sõnul oht, et selles söögikohas ei ole midagi erilist, mille pärast seda külastada.
«Teine asi on jooginimekiri, sest suuremad alkoholitootjad teevad tubli müügitööd ja selle tulemusena on paljude kohtade veinikaardid on sellised, et nende vahel ei olegi suurt vahet,» tõdes Hanson.
«Kuna need veinid on ka hästi poes saadaval, siis tekib küsimus, et kui ma oskan ise hästi süüa teha ja saan neid samu veine endal koju ostan, siis miks ma peaksin restorani minema,» lisas ta.
Hanson soovitab olla ettevaatlik restoranidega, mis kasutavad sisseviskajat. Ta rõhutas, et ei vihja Olde Hansale, sest nende kontseptsioon on keskaegne ja see oligi selline kärarikas aeg, kus endale muud moodi tähelepanu tõmmata ei saanud.
«Tegelikult on Viru tänaval ja Raekoja platsi söögikohtadel sisseviskajad, aga see ei ole osa kontseptsioonist, vaid neil on häda, et inimesed muidu, ilma tugeva meelituseta ei taha sisse astuda,» selgitas Hanson. Asjatundja sõnul on palju väljas söömas käivatel inimestel olemas ridamisi erinevaid nippe, kuidas halba söögikohta ära tunda. Näiteks Hiina kapsa kasutamine põhilise salatimaterjalina on üks neist. Samas pole Hansoni kinnitusel olemas märki, mille järgi kindlasti hea söögikoha ära tunneks. «Siis kõik tekitaks selle märgi ja inimesed muudkui tuleksid,» lisas ta.
Kommenteeri
Prindi
Saada sõbrale
