Kevad tuleb. Jälle armastuseta

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valdus mere ääres: psühholoog Tõnu Ots elab juba tükk aega Matsalus, ent tegeleb seniajani pere- ja kasvatusnõustamisega.
Valdus mere ääres: psühholoog Tõnu Ots elab juba tükk aega Matsalus, ent tegeleb seniajani pere- ja kasvatusnõustamisega. Foto: Mihkel Maripuu

Kohe saabub meie kliimavööndis parim aeg tunnete tekkeks. Aga kuhu need suured tunded ometi küll kadunud on, palus Arter seletada omaaegsel doktor Noormannil, psühholoog Tõnu Otsal.


Ligi neli kümnendit tagasi oli psühholoog Tõnu Ots Eestis ainus, kes meeste-naiste suhteid avalikult lahata söandas. Just doktor Noormanni varjunime all ilmunud nõuanderubriik oli see, mis ajakirja Noorus kuumaks kaubaks tegi.

Nüüd elab Tõnu Ots juba pikka aega Matsalus. Noorusaegadest saadik ei ole ta mitte üksnes rajanud sinna oma majapidamist, vaid laiendanud samal ajal oma ampluaad – arengu- ja kasvatuspsühholoogiast perepsühholoogiani, pakkudes neis valdades nõustamist tänini. (Ta on isegi neli sünnitust vastu võtnud.)

Kuna aprill on teadupoolest aeg, mis südame aastas kõige kiiremini põkslema peaks panema, otsustas Arter minna Tõnu Otsa vastuvõtule, et uurida, miks neid elevil põkseid viimastel aegadel üha vähem kuulda on.

Nüüdisajal räägitakse ainult poiss-sõpradest ja tüdruksõpradest. Enam pole pruute ega peigmehi. Sõnad peegeldavad teatavasti asjade olemust. Siit järeldub, et paljusid lähedasi inimesi seob ennekõike sõprus, mitte armastus.

Näen otsese põhjusena seda, et turumajandus tungib nii meie mõistusesse kui ka hinge. Meil ei ole enam suhteid, vaid igal pool on  vahekord nagu kaubanduses, ostja ja müüja vahel. Vahekord on füüsiliselt teostatav või kontrollitav, aga suhe – see on meie tunnetes. Me kardame olla inimlikes suhetes ja kannatame selle all.

Noored ei julge öelda midagi püsivat oma suhete kohta, vaid püüavad ära määrata alguse ja lõpu. Vahekord, olgu lepinguline või töövahekord, on midagi sellist, mis algab ja lõpeb. Aga suhted – need on kord tugevad, kord nõrgemad, kuid nad kestavad.

Tänapäeval, erinevalt näiteks Nõukogude ajast, on kerge hakata kellegagi koos elama. Ühelt poolt pole raske leida elamispinda, teisalt on noored varmamad omavahel lähedalt läbi käima. Aga mida seejuures ei näe ega taju, on sügav kiindumus. Selle asemel valitsevad pigem justkui kollegi­aalsed suhted.

Nii nagu keha on jagatud kolmeks – füüsis; vaim ehk mõistus; ja seletamatu hing, mis peitub südames –, on ka armastusel kolm komponenti. Kui südamed kiinduvad, sünnib armumine; kui kehad kiinduvad, sünnib libiido ehk seksuaaltõmme; kui mõistused kiinduvad, loob see sõpruse. Kõik need kokku annavad täiusliku tunde, mis on armastus.

Kui kiinduvad süda ja mõistus, siis see on platooniline armastus. Kui kiinduvad süda ja keha, on tulemuseks tüüpiline armukese suhe. Siin on beibed, kes võetakse kaasa Mallorcale ja kes on voodis jube head, aga seltskonda neid viia ei saa, sest nad on lollid kui kanad.

Kolmas võimalus on see, et kiinduvad keha ja mõistus, aga südant ei ole. Teine inimene on hea seksuaalpartner, hea on temaga rääkida ja arutada, elatakse isegi koos, aga armastust alles oodatakse. Enne tahetakse kontrollida, kas majanduslikult, kehaliselt ja mõistuslikult sobitakse. Seda suhet nimetataksegi boyfriend’iks või girlfriend’iks.

Arvestades, et kooselu on ammuilma peetud üheks edukaks armastuse tapjaks, siis ei tundu just tõenäoline, et armastuseta koos elades armastus õitsele puhkeb.


See on nagu Tammsaarel, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Ma kahtlen selles. Kirglik tunne, nagu armastus, tabab inimest ikkagi ootamatult, mitte selle peale, et oleme head sõbrad ja seksime.

Tänapäeval tutvutakse nii kiiresti ja jõutakse nii kiiresti intiimsuheteni, et ei peeta vajalikuks armastusetappi, mis peab meid kokku viima ja sobivaks muutma.

Ameerika seksuoloogide Johnsoni ja Mastersi määratluse järgi käib armastus üle tipu üheksa kuuga ja pärast saabub armastuse stabiliseerumise aeg. Psühholoogid ütlevad: armastus on võimas jõud, mis meid kokku viib, aga koos ei hoia. Koos hoiab see, mis tuleb armumise peale. Abieluna püsib koos see suhe, kus armumise peale tekib vastastikune usaldus ja vastastikuste kohustuste respekteerimine.

Abielust tikutakse juba rääkima kui tarbetust igandist. Selle asemel on tulnud käibele tundetu sõna «kooselu». Siit kumab justkui läbi instinktiivne äratundmine, et kui armastust ei ole, siis olgu ka vahekorda — mitte suhet — tähistav sõna võimalikult neutraalne.

Ongi. Muidu öeldaks seda, et on armastus. Ma ei usu eriti, et on inimesi, kes üldse armunud ei ole olnud. Kuid kooselu ei ole suhe, see on ikkagi lepinguline vahekord. Meie vajadus on armuda.

Siin on asjad tänapäeval kerged sassi minema. Vanasti küsis poiss tantsu ajal tüdrukult, kas võib teda koju saata. Nüüd küsib, kas me kepime ka. Ja tüdruk ütleb, et siis kepime, kui pooled tantsud minuga tantsid – see on nagu kaup. Võib-olla et minus räägib paadunud moralist, ehkki ise pole ma end küll kunagi moraliseerivaks pidanud, aga ollakse valmis sõlmima tehingut, kaubanduslikku vahekorda, mitte ei oodata, et suhteni jõutakse naturaalselt või normaalselt.

Sedasi jätab kaunim sugu end paratamatult ilma tunnetest, mis naistele näivad palju olulisemad kui meestele, kui nad end nii kiiresti kaubaks muudavad.

Seksuaalpsühholoogias on kõige suurem probleem naiste frigiidsus ehk seksuaalne külmus ja anorgasmia. Kui olen uurinud selle tekke põhjusi, olen jõudnud kurvale järeldusele: kui tüdrukul on esimene seksuaalvahekord ilma armastuseta, ja ka poiss ei armasta, siis saab ta sellest ellu kaasa veendumuse, et seks on vastumeelne. Kui üks neist armastab, näiteks poiss, jääb tüdrukule null-emotsioon, et ah, oli kah. Ainult siis, kui mõlemad armastavad, tuleb tüdrukule arusaam, et seksuaalvahekord on kõige ilusam vahekord.

Kui esimene vahekord on negatiivne, siis hiljem, vahekorras meeldiva abikaasaga, ujub alateadvusest esile negatiivne kogemus, mis keelab nautida seda, mis kunagi oli vastik. Hüpnoosiga saab asja natuke parandada, aga väga palju mitte.

Kahjuks on seesugune naine kerge saak äärmuslikule feminismile: meestega tegelemine on vastik ja kõik mehed on sead. Võib-olla lähen jutuga liiga avameelseks, aga ka lesbilisuse taga on sama asi. Esimene vahekord teise naisega on meeldiv kogemus, sest lesbilised naised ei ole ju teineteise vägistajad, neil on alati helluslik vahekord. Seda osatakse eriti võrrelda, kui on negatiivne kogemus mehega.

Jääb mulje, et armastuse lakkamatut defitsiiti püütakse kompenseerida üha paanilisema ja meeleheitlikuma intiimsuhetesse viskumisega, nagu aitaks see kõigi hinge- ja südamehädade vastu.


Vanasti teati, et seksuaalvahekorrani jõudmiseks tuleb läbi käia rida järjestuses süda-mõistus-keha. Kuskilt on meil alateadvuses, et keha, füüsiline kontakt, on lõppeesmärk. Vanasti mängis trubaduur preili akna alla nädal aega kitarri ja milline õndsus see oli, kui daam laupäeva õhtul küünarnukini paljastatud käega talle valget rätikut lehvitas.

Tajudes, et oleme siis jõudnud sihile, kui oleme jõudnud seksuaalvahekorrani, tundub kõik eelnev mõttetu. Pole mõtet luuletusi lugeda, pole mõtet komplimente öelda, kui saab kokku leppida, kas kepime või mitte. See on meil loomariigiga ühine. Aga me olema ka sõbrad ja meil on ka armastus, mida loomariigis ei ole. Jõuame loomalike suheteni enne, kui jõuame inimlike suheteni.

Kui meeste-naiste suhted on paigast ära, ei saa see jätta mõjutamata kogu me elu, sest elu koosnebki suhetest. Siin peavad olema ka mingid suuremad tagajärjed peale selle, et armastusest tuleb tihti puudu.

Esiteks, lapsi ei ole, kui naine püüab elada nagu mees. Mille eest võitlevad feministid? Nad võitlevad õiguste eest, mis on nende arvates ainult meestel: olla ühiskonnas juhtival positsioonil, olla otsustajad. Kui naine võtab selle rolli, peab ta midagi tagasi maksma: ta peab tagasi maksma naiselikkuse, olla ema ja perenaine, sest uus roll surub teda sellest kõrvale. Sa ei saa ühitada neid kahte. Kui me ei suuda ema rolli naisena tõsta, siis meil lapsi ei sünni.

Teiseks, mehed jäävad kängu. Mehelik käitumisomadus on see, et mees suudab otsustada ja oma otsuse eest vastutada. Kui mees märkab, et tema eest otsustab naine, siis algul võib-olla tunneb ta end halvasti, aga pärast taipab, et nii on ju mugav olla – diivan, tuhvlid, televiisor. Lõpuks mees sellega rahuldubki.

Teisisõnu: oleme nihutanud naised eesliinile ja mehed tagalasse, ning tulemus on see, et mehed on töllakad: neil ongi hea õlut libistada, mitte remonti teha, vaid hädaldada ja viriseda. Kolmandaks, kõik, alates ehitatavatest majadest ja lõpetades suhetega, on muutunud ajutiseks. Kui ei sobi, läheme lahku. Meesollus on naiste juures hinnatud: kas tal on ka kvaliteeti, ei maksa midagi, peaasi, et ta olemas oleks; nii pole tal vaja võidelda oma kvaliteedi eest, sest ega teda vedelema jäeta – meeste eluiga on lühike ja kõlbab igaüks.

Kui mehed jäävad rohkem kängu ja naised muutuvad üha mehelikumaks, siis vaevalt usutav, et kummagi soo esindajad end veel kunagi õnnelikuna hakkavad tundma.

Nagu mehed ei ole võimelised olema bioloogiliselt naised, nii ei suuda naised endale võtta kõiki meeste sotsiaalseid rolle.

Kui me ei suuda kasvatada korralikku mehelikkust ja naiselikkust, siis jääb ühiskond nõrgaks. Praegu meil puudub sooline kasvatus, selle asemele on tulnud kesksooline või üldinimlikkuse kasvatus. Aga tuleb taaskäivitada naiselikkuse koolitus, et tüdrukud teaksid, et naised ei ole ainult tulevased juhid ja tarbimisväärtusega keha. Ja sama käib ka mehelikkuse koolitamise kohta.

Beibestumine

Miks on osa naisi kergelt omaks võtnud beiberolli?

Tõnu Ots: «Meil on 13-aastane plika juba küps naine. Kogu kasvatus näib olevat suunatud sellele, kuidas ekspluateerida seda emast ihu, mis siia maailma juurde sünnib. Oleme tüdrukutele sisendanud arusaama, et tõeline naine on glamuurne. Glamuur on väline sära ilma sisemise rikkuseta, nagu jõuluehe: väliselt klants ja seest tühi nagu õhupall. Tüdrukud mõtlevad, et nad peavadki end glamuursena ekshibitsioneerima: et temast tuleb kaanetüdruk, ja kui keha on ilus, siis näitan ennast paljana.

Üks loosungeid, mida noored tähtsaks peavad, on «Peaasi, ole nähtaval!». Tagasihoidlikkus pole voorus. Ma ütleks vastupidi: mida kõrgemale pärdik ronib, seda kaugemale paistab tema punane perse. Mõni ei saa sellest arugi.

Teine loosung on «Elada tuleb päev korraga». Kasuta kõik see potentsiaal ära, mis sulle on antud! Kui potentsiaal on kaunis keha, nooruslik sarm ja seksikus, siis kasuta seda. Endale märkamatult teevad naised end odavaks kaubaks. Nad muutuvad noorelt ühiskonna loosungiks, et kõik peab olema taaskasutuses. Kui naine on second-hand tovar, on see kurb.

Meie tüdrukud astuvad lapsepõlvest kohe naiseks, kuigi tuleks alles õppida naiselikkust. Vaadake Soome tädisid! Need on ju selle läbi põdenud. Nad teevad neid plikapõlve lollusi, mida oleks tegema pidanud 16-aastaselt, nüüd – tulevad siia, seiklevad, armuvad. Olen laeva peal konverentse pidanud, kui samal ajal käivad üle 60-aastaste pensionäride armumängud: minuvanused tädid ripuvad kaelas, sest nooruses jäi see läbi elamata.
Aga inimene on siis kaunis, kui ta suudab kõik eluetapid läbi elada oma eale vastavalt.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles