Una ragazza bella

Sellele äratundmisele tulin ma paari aasta eest kella 22 paiku õhtul, ettenähtust umbes seitse tundi hiljem, Alitalia lennukiga Milanosse järjekordsele proovisõidule jõudes.

Päev otsa lennujaamades logelemisest tülpinud autoajakirjanikud topiti väikebussi, hoolikalt õlitatud juustega Sergio või Marco kargas rooli, lükkas päikeseprillid ninale – ehkki väljas mustendas pilkane novembriöö – ja andis gaasi.

Kui me järjekordse viiekümnekilomeetrisele tunnikiirusele manitseva märgi alt umbes 110ga läbi tuiskasime, küsis keegi muretult nätsu mäluvalt juhilt, kas Itaalias kiirusepiirangud ei kehtigi. Sergio – või Marco – jäi hetkeks mõttesse ning tunnistas siis ladusas, ehkki väga vigases inglise keeles: «Kurat, kui ma autokoolis käisin, siis midagi selle kohta nagu räägiti küll, aga Madonna mia, ma tõesti ei mäleta, mis see olla võis!»

Umbes samasugune kogemus üldise suitsetamiskeelu jõustumise järgsest ajast on meeles õdusast Michelini tärnidega pärjatud restoranist, mille esimesel korrusel võis lasta prosecco’l hea maitsta, kuni mõni teise korruse privaatsetest kambrikestest vabaneb. Kui söögimaja peremees meie väikese seltskonna lõpuks lauda juhatas, märkas keegi kabineti uksel silti «Vietato fumare» ja päris murelikult, kus siin suitsetada saab.

«Aa, te suitsetate?» lõi peremehe niigi särav nägu veel laiemale naerule. «Mina ka!» keeras ta sildi hops! teistpidi, nii et see kuulutas meile reserveeritud toakese suitsetamisruumiks. Muidugi oli seltskonnas paar virilat mittesuitsetajat, kes juba pärast esimese sigareti läitmist verd köhima hakkasid, nii et lõpuks tuli ikkagi õues suitsetamas käia, aga oluline oli ju peremehe suhtumine.

Nii et ju oli sotsioloogiaprofessor Franco Ferrarottil õigus, kui ta ühes BBC telesaates kinnitas, et Itaalias võib välja kuulutada mis tahes seaduse – eeldusel, et seda ei pea täitma. Hea näide on turvavööd. Need on Itaalias kohustuslikud nagu igal pool mujal Euroopas, aga kui kellelgi ongi Itaalias turvavöö kinni, on kindlasti tegu Saksa turistiga, sest ebausklikud itaallased peavad kinnitatud turvavööd halvaks endeks. Ennast nailonrihmaga istme külge aheldades annab autojuht märku, et ta kardab avariisse sattuda ehk pole oma sõiduoskustes kindel, väitis Ferrarotti.

Mis seletab kenasti, miks on Alfa Romeo Mitos turvavööde pesad esiistmete seljatugedest nii palju tagapool, et igaühel, keda just suviti rahvalaatadel kui maailma kõige pikemate kätega inimest ei näidata, on peaaegu võimatu rihma kätte saada. Aga see on ka Mito ainus puudus. Ja plusse on sel autol palju rohkem kui üks.

Kas või välimus – ehkki ametlikult oli Mito disainerite eeskujuks roppkallis 8C Competizione, mida tehakse vaid 500 tükki, saab igaüks Mitot vaadates aru, et tegelikult innustas neid hoopis üks inimene. Keegi, kes on itaallastele kallim kui paavst, Mussolini ja terve Itaalia vutikoondis – imeline Sophia Loren. Sest enne Mito sündi oli proua Loreni filmilinalt nii tuttav keha ainus koht looduses, kust selliseid kumerusi leida võis.

Kogu Mito välimus, alates kilbikujulisest, kroomist kiiskavast iluvõrest ja jõumehe õlgadena punnis rattakoobastest kuni kroomrõngastesse uputatud LED-tagatuledeni, kisendab vaid üht: «Vaata mind!»

Ja silmailu pakub auto sisemuski. Võib-olla ei ole süsinikkiudu imiteeriv odavalt klõbisev plast küll päris see, mida näha tahaks, aga igatahes on suudetud sellele imekaunis vorm anda. Otsekui ringidest ja ristkülikutest koosnev armatuurlaud ja näidikuplokk, mille kirjad aqua ja benzina mõjuvad ühtaegu üleolevalt ja samas sobivalt nagu pesto pastas, on ülevaatlikud ja üllatavalt loogilise jaotusega.

Veel üllatavam on aga, et DNA-lüliti, mille üle Alfa ise nii uhke on, leiab kusagilt keskkonsooli alaservast, kahetsoonilise kliimaseadme juhtpaneeli alt. See nupp peaks olema hiigelsuur ja punane nagu tuumarakettide käivituslüliti ning olema keset armatuurlauda! Sest see nupp muudab Mito käitumise just selliseks, nagu parajasti vaja, pakkudes kolme režiimi – Dynamic, Normal ja All-Weather. Ehk siis dünaamiline, normaalne ja iga ilmaga sobilik.

Lükates nupu D-asendisse, on selgelt tunda, kuidas auto muutub: turborõhk hüppab üles, vedrustus tõmbub trimmi, stabiilsuskontroll leevendab piiranguid ja summutist hakkab kostma sõjakat põrinat – just siis on Mito selline, et sellesse kiindub iga inimene, kellele ei ole oluline, mitu golfikotti või mitu kasti õlut pakiruumi mahub (Mito, muide, on pigem veinijoojate auto), vaid mis tunne on sellega sõita. Mito on tehtud selleks, et lusti pärast, sest on tuju ja aega, mööda iiveldamapanevalt lainetavat ja käänulist teed läbi Stelvio mäekuru kihutada. Või et vähemalt õhtune sõit töölt koju oleks selline elamus, et kodutee iga päevaga pikemaks venib ja nahkistmed, mis embavad sõitjat sama jõuliselt nagu Tai ladyboy oma esimest klienti, ärevushigist tumedaks tõmbuvad.

Õnneks ei veni aga kurvid ülearu pikaks, sest ehkki särtsaka turbomootori kogu jõu peavad asfaldile suruma esirattad, ei teki isegi põrandasse surutud gaasipedaaliga kurvist läbi tuisates tunnet, et auto oleks alajuhitav – küllap tänu nutikale süsteemile Q2, mis kurvipoolset ratast pidurdab. Tänu sellele vigurile, laiale rööpmele, jäigale vedrustusele ja madalale raskuskeskmele sööstab Mito innukalt kurvi, läbib selle täpselt juhi valitud joone järgi ja lausa hüppab edasi.

Ning kui tahta elektroonikat narrida, võib alati naaaatukene gaasi järele anda – kohe hakkab Mito õrnalt külge ette suruma. Kurvides on isegi rool, mis sirgel teel ja laugetes kurvides tundub liiga kergelt ja ebamääraselt liikuvat, väga täpne ja kindel.

Andmed

Alfa Romeo Mito

Mootor
töömaht: 1368 cm3
võimsus: 114 kW (155 hj)
suurim pöördemoment:
230 Nm @ 3000 p/min

Dünaamika
suurim kiirus: 215 km/h
0–100 km/h: 8 s

Kütusekulu
linnas: 8,5 l/ 100 km
maanteel: 5,3 l/ 100 km
keskmine: 6,5 l/ 100 km
CO2 g/km: 153

Mõõdud
pikkus: 4063 mm
laius: 1720 mm
kõrgus: 1446 mm
teljevahe: 2511 mm

Alfa Romeo Mito hind algab 240 000 kroonist. Proovisõiduauto hind 305 000 krooni.

Hinded

Sõiduomadused 5 

Disain 5 

Mugavus 5

Mahutavus 4

Hind 5

Hinne kokku 4,8