Salarasvad tekitavad südamehaigusi

Toitumisteadlase Mai Maseri sõnul on transrasvhapped organismile raskelt omastatavad ja kipuvad seetõttu kahjustama veresoonte seinu. «Kui juba lapseeas saame aineid, mida organism ei taha väga vastu võtta, siis tekivad raku tasandil muutused, millest võivad tulla haigused,» ütles ta.

Transrasvad sarnanevad küllastunud rasvadega nagu loomsed rasvad, ent kui searasva küpsise sisse niisama lihtsalt ei pane, siis transrasvad kipuvad sisalduma just toiduainetes, mis lastel silmad särama panevad.

Küpsistes, kondiitritoodetes, friikartulites, krõpsudes ja kuivsuppides võib transrasvade osakaal veterinaar- ja toiduameti toiduosakonna peaspetsialist Tiiu Ranna sõnul ulatuda kuni 30 protsendini kõigist rasvadest.

Eesti tervisekaitsjate soovitus on, et täiskasvanu ei tohiks süüa transrasvu päevas üle kahe või kolme grammi. Populaarse krõpsumargi Lay's sajagrammises pakis on rasvu aga 30 grammi, nii et kui sellest isegi vaid osa on transrasvad, saab sööja sealt kohe mitme päeva transrasvade koguse.
Laste puhul on soovitatavad kogused aga veelgi väiksemad, sest ohutu kogus sõltub kehakaalust.

Kui palju selles krõpsupakis transrasvu ikkagi on, polegi Eesti tarbijail võimalik teada saada, sest tootjal pole kohustust seda pakendile märkida. Kirjas peab olema vaid, kas toit sisaldab hüdrogeenitud taimerasvu.

Võtmesõna «hüdrogeenitud»

Transrasvad tekivad tahkeks muudetud ehk hüdrogeenitud taimsetes rasvades. Vedela rasva hüdrogeenimiseks muudetakse rasvamolekuli ehitust, mistõttu rasv muutub tahkeks ja seda on parem säilitada ja transportida, mis langetab selle hinda. Hüdrogeenimise käigus aga kaotavad ka tervislikud taimerasvad oma head omadused ja võivad tekivad transrasvhapped, mis on tervisele ohtlikumad kui searasv või muud loomsed rasvad.

Taimeõli hüdrogeenimisel ei pea transrasvu väga palju tekkima, sest seda protsessi on võimalik teha ka transrasvade osakaalu minimaalsena hoides, ent odavam on toota hüdrogeenitud rasvu nii, et transrasvade teket ei piirata.

Eesti tarbija jaoks on ainus võimalus avastada transrasvade olemasolu toidus, otsides etiketilt fraasi «taimne õli» või «hüdrogeenitud taimerasv». Oluline on just sõna «hüdrogeenitud», sest kõik taimsed rasvad ei sisalda transrasvu ja seetõttu ei pea neid liigselt kartma.

Eesti tootjatest kasutab hüdrogeenitud taimerasvu näiteks maiustustetootja Kalev. Kommitehase toodetest on hüdrogeenitud taimerasvu nii saias, kookides, kringlites, küpsistes kui isegi küpsisetükkidega šokolaadis.

Kalevi kommunikatsioonijuht Karin Leemet lausus, et tehasel ei ole praegu nimekirja, millised tooted ja kui palju transrasvhappeid sisaldavad. «Kasutame neid, kuna toormed on valitud ammu ja iga toorme muudatus toob kaasa ka toote omaduste, nagu maitse, lõhna või tekstuuri muutuse. Muudatusi toote omadustes püüame aga vältida,» ütles ta.

Küll aga püüavad tehase tootearendajad tema sõnul otsida tavapärase toorme asemele vähese transrasvade sisaldusega või transrasvadeta toorainet.
Kondiitritööstused on eriti maiad hüdrogeenitud rasvu kasutama. Kiire pilguheit poodidesse paljastas, et hüdrogeenitud taimerasvu kasutavad peale Kalevi ka näiteks Karja Pagariäri, Reval Kondiiter, Europagar, AS Pihlaka Pagar, Liivimaa Pagar ja Pagaripoisid.

McDonald's kaevati kohtusse

Pagaripoiste tehnoloog Kersti Rada ei osanud öelda, palju on nende toodetes transrasvu, ent hüdrogeenitud taimerasva kasutamine on tema sõnul paratamatu.

«Toiduainetetööstuses ei saa kasutada näiteks tavalist vahukoort, kuna see ei hoia oma kuju,» rääkis Rada. «Seetõttu kasutab enamik kondiitriärisid taimset vahukoort, kus on ka hüdrogeenitud taimerasv sees.»

Ka Eesti jäätisetootjad kasutavad hüdrogeenitud taimerasvu, ent transrasvade kasutamist üritavad nad toodetes vältida. «Ent kui jäätises endas transrasvu pole, siis näiteks glasuuri võib seda vähesel hulgal ikka sattuda, kuigi kogused jäävad tühiseks,» lausus jäätisetootja AS Balbiino kvaliteedi- ja arendusjuht Merike Pärn.

Lisaks on hüdrogeenitud taimerasvu näiteks kohukeste glasuuris ning ka kiirtoidus. Ameerika Ühendriikides kaevati mõne aasta eest kiirsöögikohtade kett McDonald's kohtusse, sest firma kasutas friteerimisel transrasvhappeid.

Eestis pole riigil praegu mingit kavatsust nõuda tootjatelt transrasvade osakaalu etiketile märkimist. Põllumajandusministeeriumi pressiesindaja Karina Loi lausus, et paljude ainete tarbimine liiga suures koguses on ohtlik tervisele, kuid kõigi nende sisaldust pakendile märkida ei ole mõeldav.
«Toitu ei saa jagada tervislikuks ja ebatervislikuks, pigem on küsimus tarbitavates kogustes ehk toitumise mitmekesisuses ja tasakaalustatuses,» lausus Loi.

Maser nõustus Loiga selles osas, et liiga palju asju ei tohiks etiketile kirjutada, ent tema arvates võiks etikettidelt välja visata ebavajalikku infot, näiteks kui palju milligramme mingeid lisaaineid või vitamiine toode sisaldab, ent lisada just info transrasvade osakaalu kohta.

Taanis juba keelatud

Kui Eesti riik peab transrasvade osakaalu etiketile märkimist liigseks, siis Ameerika Ühendriikides kehtib see kohustus juba 2006. aastast. Selliseid nõudeid on Euroopa Liidus võimalik kehtestada ka Brüsselist, ent ka seal on seda ideed küll arutatud, kuid kaugele pole jõutud.

Toiduainete etikettide märgistuse küsimus on Euroopa Liidus Euroopa Parlamendi pädevuses, mis praegu seda ka arutab, ent transrasvade osakaalu märkimise nõuet kehtestada pole kavas.

Europarlamendi siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni asendusliikme Katrin Saksa sõnul on praegu üldse toiduainete koostisosade märkimisele karmimate nõuete kehtestamine edasi lükatud ja tõenäoliselt jääb see juba parlamendi järgmise koosseisu ülesandeks.

Liikmesriikidel on aga õigus iseseisvalt kehtestada rahva tervise huvides karmimaid nõudeid, mistõttu Taani on transrasvade kasutamise toidus juba ära keelanud. Tegelikult tähendab see küll, et transrasvasid lubatakse toidus väga väikeses koguses.

Eestis pole transrasvade ärakeelamisest juttugi. Loi sõnul eeldab transrasvhapetele nõuete kehtestamine analüüsi, kui suur on risk elanikkonna tervisele ja kas ohuga võrreldes on proportsionaalne kehtestada kohustuslik märgistus või piirnorm.

Eestis valmistatakse juba mitmendat aastat ette rahvastiku toitumise faktilist uuringut, mis võimaldaks koguda andmeid, et hinnata toitumisega seotud ohte ja vajadusel midagi ette võtta.

Rasvad – mõned organismile vajalikud, teised aga kahjulikud

Toidurasvad sisaldavad kolme tüüpi rasvhappeid:

küllastunud rasvhapped

monoküllastumata rasvhapped

polüküllastumata rasvhapped

•    Küllastunud rasvhapped on ülekaalus loomsetes rasvades, näiteks seapekis ja võis. Loomsed rasvad on toatemperatuuril tavaliselt tahked. Küllastunud rasvad tõstavad kolesterooli taset organismis ja suurendavad niimoodi südamehaiguste riski.

•    Mono- ja polüküllastumata rasvhapped on aga ülekaalus enamikus taimsetes rasvades, näiteks rapsiõlis. Erinevates rasvades on nende kolme rasvhappe tüübi hulk varieeruv, arstide soovitus on eelistada küllastumata rasvu ja hoida küllastunud rasvade tarbimist alla 10 protsendi kõigist rasvadest.

•    Hüdrogeenimine ehk tahkestamine võimaldab saada vedelast taimeõlist hästi säiliva tahke rasva. Sellised rasvad võivad sisaldada kuni 40 protsenti transrasvhappeid. Viimased on füsioloogilise toime poolest lähedased küllastunud rasvhapetele ja mõjutavad samuti vere kolesteroolitaset, mis võib viia südame- ja veresoonkonnahaiguste tekkeni.

•    Lisaks kolesteroolitaseme tõstmisele vähendavad transrasvad HDL­i, nn hea kolesterooli taset organismis, mida tavalised küllastunud rasvad ei tee. Samuti suurendavad nad tõenäosust, et veresoontes tekivad trombid, mis võivad südames või näiteks ajus veresooni ummistada.

•    Eriti suur on transrasvade mõju, kui nende kogus toidus katab üle ühe protsendi päevasest toiduenergiast. Kui päevane energiatarbimine on 2000 kcal, siis see tähendab, et toiduga võib maksimaalselt saada 2–3 grammi transrasvhappeid.

•    Ühe Ameerika Ühendriikides tehtud uuringu kohaselt oli päevas keskmiselt 7 grammi transrasvu söönud naistel 50 protsenti suurem tõenäosus 14 aasta jooksul südamehaiguse tekkeks kui kolm korda vähem transrasvu söönud naistel.

Allikad: www.terviseinfo.ee infoleht

«Toidurasvad» ning Walter C. Willetti raamat «Eat, drink and be healthy»