Dr Miäu ja dr Auh pakuvad arstidele konkurentsi

Ei teagi kohe, mis sellest juhtumist arvata. Aga inimene, kes mul füsioloogiat putitanud, rääkis tuttavast, kel oli väike jänku. Ta oli jänest kohutavalt hoidnud, hoolitsenud tema karvkatte eest ja teinud talle pidulikel puhkudel koguni tutikesi. Kuni ühel halval päeval avastati tuttaval vähk.

Ometi ei pannud raske juhtum teda jänkut unarusse jätma. Vastupidi: loomakene oli perenaisesse justkui veel rohkem kiindunud. Ronis muudkui tema rinnale, kust vähk tasapisi pures, ja lebas seal tundide kaupa. Kuni ühel imelisel päeval olid arstid leidnud, et vähk on taandunud.

Jänku heitis paraku peagi hinge. Vähk oli see, mis ta teise ilma viis. Sellele loole, kui see tõesti peaks olema tõsi, ei leidu arstiteaduslikku seletust. Nagu, muide, paljudele juhtumitele, kus loomad on aidanud inimese tervenemisele kaasa. Aga nende ravivat mõju ei saa nüüdisajal eitada isegi üliratsionaalne tavameditsiin.

Kui jänku vähiravi võib liigitada uskumatute lugude sarja, siis see, mis juhtus Läänemaal Hanila vallas kahesaja loomaga Ranna Rantšot pidava Ande Arulaga, on märksa silmanähtavam.

Taastunud hingejõud

Eelmise aasta suve lõpus tabas Arulat insult. Üks näopool, tunnistab ta, oli täitsa kiivas. Meedikud kirjutasid talle välja portsu tablette ja läkitasid taastusravile.
Aga Arula ei neelanud tablette, sest need talle ei meeldi, ja taastusravile samuti ei läinud. Lõpuks nõudsid ju loomad – alates hobustest ja lammastest ning lõpetades sigade ja koertega – alalist hoolitsemist: söötmist, talitamist, harjamist.

Loomadega tihedast lävimisest tõusis kasu. Mitte ainult nägu ei ole paranenud, vaid ka hingeline jõud on tagasi tulnud, kinnitab Arula. «Tunned, et oled osa loodusest, ja lülitad end muust maailmast välja,» selgitab ta loomade tervendavat toimet. «Nende abil suudad probleemidest üle olla, sest tegeled sellega, mis tekitab head tunnet.»

Isegi Arula arst oli üllatunud, et patsient nii üllatavalt hästi paranes.

Kui küsida Eesti ühelt nimekamalt ja kogenumalt loomatohtrilt Tiina Toometilt, kas tema on kuulnud, et koertel-kassidel ja teistel pere lemmikuil oleks inimeste tervisele mõju, vastab ta pikemalt mõtlemata: «Selge see, et on.» Ja lisab: «Tihti võetaksegi loom perre seepärast, et ta aitab tervisehädade vastu.» Tal endal on tuttav, kelle füüsilise ja vaimse puudega laps on saanud palju abi ratsutamisest: hobune pidi parandama tema liikuvust ning aitama tunda end tugevama ja võimsamana.

Ometi on loomateraapia Eestis alles infantiilses eas. Ratsutamisterapeute leidub küll juba 20 ringis ning kaks aastat on saadetud kümneid haigeid lapsi delfiiniteraapiale Krimmi, kuid väiksemate koduloomade, nagu koerte ja kasside kasutamine ravi eesmärgil on juhuslik ja korraldamata.

Koer aitab ellu jääda. Ent mujal maailmas on loomateraapia viimasel ajal üha populaarsemaks muutunud. Ühelt poolt on ilmne, et loomad mõjuvad psühholoogiliselt hästi, turgutades emotsioone ja suurendades vaimujõudu.

Teiselt poolt vajutavad nad oma pitseri ka kehale. Toomet märgib, et jutud sellest, kuidas kass mõjub oma bioväljaga soodsalt inimese seljale või kõhule, võivad tunduda üksjagu šamaanlusena, aga kui südamehaige võtab koera, kes sunnib teda metsa all regulaarselt liikuma, siis siin on looma positiivne mõju objektiivne tõsiasi.

Piiritagused teadlased on püüdnud loomade imelist toimet ka teaduslikult mõõta ning saavutanud ses vallas kõnekaid tulemusi. Nii on California ülikooli (Los Angeles) uurijad avastanud, et südamehaigete seisund on paranenud pärast seda, kui nende voodi kõrvale on teinud 12-minutilise visiidi... ei, mitte president, vaid tavaline koer. Konkreetne näit: vererõhk alaneb kümme protsenti. Samuti on nad märganud, et koeraomanike šansid pärast südameatakki ellu jääda on suuremad kui nendel, kel neljajalgset sõpra pole.

Üks teine ameeriklaste uurimus on tuvastanud, et suhtlus loomaga suurendab organismis endorfiinide, heaolutunnet tekitavate ainete hulka ning vähendab kortisooli ehk nn stressihormooni taset. Inglismaal on kindlaks tehtud, et need lapsed, kellel on kodus lemmikloom, puuduvad koolist haiguse tõttu harvem kui lapsed, kel lähedast lemmikut pole. Konkreetne näit: nende immuunsüsteem on tugevam. Isegi Alzheimeri tõve küüsis vaevlejad on muutunud rahulikumaks ja hakanud paremini sööma, kui nende elukeskkonda kuulub akvaarium kaladega.

Uudseima moodusena on läänes hakatud loomi rakendama kahe nüüdisaja «moehaiguse», laste hüperaktiivsuse ja agressiivsuse ravis. Õppetund seisneb selles, et vägivaldse käitumise korral jookseb loom eemale, aga rahuliku käitumise puhul võib saada usaldavaks ja truuks sõbraks.

Killuke päikest

Loomade rahustavat mõju lastele on oma silmaga näinud Kirke Roosaar, kes on teinud bokserite, lambakoerte ja teiste neljajalgsetega aastaid visiite väikelastekodudesse. Ta mäletab siiani eredalt tillukest poissi, kes koeri lausa paaniliselt pelgas. Aga aegamööda sai ta nendega nii suureks sõbraks, et rippus neil lausa kaelas ja muudkui kallistas.

Nii mõnelgi lastekodul on pärast koerte imelist mõju nähes tekkinud soov soetada oma isiklik teraapiakoer, ent seadused teevad selle hirmus keeruliseks, kui mitte suisa võimatuks. Eks on Roosaaregi, Eesti Koeraomanike Seltsi liikme visiidid lastekodudesse olnud mõneti põrandaalune tegevus. «See on killuke päikest nende päevas,» nendib ta siiski.

Kummatigi on juba ammustest aegadest teada, et loomad aitavad inimestel terveks saada. Vanad roomlased ja egiptlased lootsid neist abi tuberkuloosi ja bronhiidi vastu. Vanas Kreekas tõstsid sõdalased haavatud võitluskaaslased hobuse selga, sest olid märganud, et nii paranevad nonde haavad kiiremini.

Eesti ratsutamisterapeudid on jõudnud koguni oma seltsi asutamiseni. Tartu Ülikooli füsioterapeudina lõpetanud Elerin Raadik on oma üheksa-aastase ristandhobuse Greifiga aidanud füüsilise puudega, sünnitrauma või autismiga lapsi vabast tahtest hobi korras üle kolme aasta.

Ta tunnistab, et neid, kel üks kehapool halvatud, ükski hobune terveks ravida ei suuda, aga liigeste liikuvust saab siiski parandada sedavõrd, et lapse seisund hullemaks ei läheks. Lisaks annab pool tunnikest kuni tund hobuse seltsis (tunni hind 550 krooni) lapsele suure emotsionaalse laengu. «Nende enesekindlus suureneb, mina-teadlikkus tõuseb ja enda tunnetamine paraneb,» loetleb Raadik.

Nädalas käib tema juures kaks-kolm väikest patsienti. Kuigi abi soovijaid on rohkem, ei jätku muude tööde ning paralleelselt Tartus ja Paides tegutsedes kõigi abistamiseks lihtsalt aega. Liiati tuleb tulemuste saavutamiseks poole aastaga läbi teha vähemalt 20 seanssi. «Ma ei ole julgenud reklaami teha,» lausub Raadik, «sest pigem teeks teraapiat kvaliteetselt. See nõuab palju energiat.» Ka Greifilt – üle kahe tunni hobune järjest ei jaksa.

Abi delfiinidelt

Paar aastat tagasi avaldas maailma autoriteetsemaid meditsiiniajakirju British Medical Journal uurimuse, mis tõestas, et kerge ja mõõduka depressiooni vastu aitab delfiinidega ühes basseinis ujumine.

Kolm aastat tagasi korraldas MTÜ Viimsi Invaühing tuntud modelli Cathy Korju-Tullkvisti ning šõu- ja telemehe Hannes Võrno eestvedamisel heategevuskontserdi, et koguda raha autistlike, ajuhalvatuse või Downi sündroomiga laste lähetamiseks Ukrainasse Musta mere äärde delfiiniteraapiasse. See pole odav – maksab tervelt 30 000 krooni.

Vanemad, kel tänu heade inimeste abile (esimese heategevusüritusega koguni 270 000 krooni) õnnestunud oma lapsed Krimmi Jevpatorijasse saata, on tulemustega rahule jäänud. Nende tagasiside kinnitab, et varem rahutud ja kärsitud võsukesed muutusid delfiiniravi tagajärjel rahulikumaks ja vaiksemaks, nende uni paranes ja sõnavara rikastus.

Näiteks ühe hüperaktiivse, tähelepanu- ja koordinatsioonihäiretega kuueaastase poisi vanaema kinnitab, et pärast ravi Donuzlavi delfinaariumis magab laps öösiti ilma vahepeal üles ärkamata, ta pole enam nii kohmakas kui seni ja mälu on paranenud.

Kuna delfiinid suudavad teha imet lastega, kelle aitamisel tavameditsiin sageli jänni jääb, on Sirje Kauts Pirita sotsiaalkeskusest võtnud südameasjaks, et võiks selgi aastal läkitada väikseid abivajajaid Krimmi ja Odessasse. Kalli, ent haruldase ravi toetamiseks on ta mai eelviimaseks pühapäevaks pannud kokku järjekordse heategevuskontserdi, kus astuvad üles mitmed Eesti tuntud artistid, nagu Koit Toome, Tõnis Mägi, Lea Liitmaa.

Olgu teraapialoomad kes tahes, nad on alati meeldivamad kui mõru tablett või valus süst. Ja nad ei esita puurival pilgul ebameeldivaid küsimusi nagu valges kitlis tohtrid tihtipeale.

Kas mängukoer aitab?

Elus asi on küll kõige parem asi, aga kui kitsad elamistingimused või allergia ei luba perre kassi või koera võtta, siis kas mänguloomast oleks ravijana samuti pisut tolku?

Selgub, et pisut on. Ameerika Missouri ülikooli teadlased on teinud kindlaks, et nn stressihormooni kortisooli tase organismis alaneb, kui anda inimestele patsutada maailmakuulsat Sony firma valget robotkoera. Eluskoera mõjust jääb siiski puudu nii palju, et robotkoeraga suhtlemine ei suurenda põrmugi organismile kasulike hormoonide hulka.

USA Purdue’ ülikooli veterinaariateadlane Alan Beck on mõõtnud robotkoerte mõju vanadekodu elanike peal. Ilmnes, et Sony koerad aitavad kahandada üksindustunnet ja depressiooni. Liiati tuli välja, et nii mõnedki vanurid vaevusid end toolist püsti ajama, et robotkoeraga mängida – nii suurenes nende füüsiline aktiivsus.

Koer õpetajaks

Tähelepanu, koolieelikute ja algklassi õpilaste vanemad. Kui te lapsel esineb raskusi lugema õppimisel, ärge tormake kohe pediaatrite ja logopeedide juurde ega ärge hakake otsima koduõpetajat.

Võtke parem perre koer. Ameeriklased on nimelt täheldanud, et koerad aitavad lastel edukalt lugema õppida. Mitte et nad tähti tunneks ja veerida aitaks, aga neil on lastele rahustav toime, nii et lugema õppimine – mis, nagu küllap oma lapsepõlvest mäletate, on niigi stressirohke katsumus – läheb valutumalt ja libedamalt.

Utah’ osariigis leidub koguni 1300 koera, kes on ametlikult registreeritud lugemisabikoertena. Ühtekokku on Ameerika koolides ja raamatukogudes võimalik otsida abi 16 000 karvaselt neljajalgselt, kes aitavad lastel oma rahustava toimega tähtedest sõnu ja sõnadest lauseid kokku panna.