Kui nõndanimetatud seagripp peaks kujunema ülemaailmseks pandeemiaks, siis laseb Eesti käiku vastavaks puhuks varutud 3000 doosi ravimit Tamiflu. Asjatundjad kardavad aga kõige rohkem, et gripp areneb edasi ja omandab resistentsuse seniste ravimite suhtes. Olukorra tõsidust lahkab Alo Lõhmus.
Mõne aasta tagusest linnugripipaanikast oli kasu vähemalt niipalju, et nüüdseks on ka Eesti välja töötanud oma plaanid, kuidas käituda ülemaailmse gripipandeemia korral.
Vastavalt haiguspuhangu mastaapidele ollakse meil valmis koole sulgema ja avalikke üritusi ära keelama, vajadusel lastakse operatiivselt käiku ka spetsiaalne gripiravim.
«Riigi varudes leidub 3000 doosi ravimit Tamiflu,» ütles tervisekaitseinspektsiooni avalike suhete juht Iiris Saluri. «Lisaks on seda preparaati veel apteekide ja ravimifirmade ladudes.»
Saluri kinnitusel allub Mehhikos üle saja inimese tapnud ning nüüd ka USAsse, Kanadasse ja Hispaaniasse levinud gripp esialgu selle preparaadi toimele. Mõistagi kardavad asjatundjad kõige rohkem aga seda, et gripp areneb edasi ja omandab resistentsuse seniste ravimite suhtes.
Hirmutav eelkäija
Aastatetagusel linnugripil ei kujunenud võimet kanduda edasi inimeselt inimesele. Nüüdne seagripp (õigupoolest gripp, mis on kokku pandud nii inimgripi, seagripi kui linnugripi geneetilisest materjalist) tuleb selle ülesandega aga liigagi hästi toime ning iga paljunemistsükkel inimkehas võib potentsiaalselt kaasa tuua uue ja ohtliku mutatsiooni väljakujunemise.
Enamik Mehhikos surnud gripiohvreid on seni olnud noored täiskasvanud, mitte lapsed ega vanainimesed, teatas BBC. Just seetõttu pööravad kõik maailma riigid nüüd erilist tähelepanu täies elujõus täiskasvanutele, keda tabab ootamatu, hooajale ebaiseloomulik gripp või kopsupõletik.
Asjaolu, et gripi ohvriks langevad just noored täiskasvanud, võib olla kõige tõsisemaks hoiatuseks, et praegune gripp võib kujuneda aastail 1918–1919 maailmas möllanud Hispaania gripi mantlipärijaks. Nimelt eelistas ka toonane tõbi just sellesse vanusegruppi kuulunuid.
Grippi surnud inimeste vanuselise jaotuse graafiline väljendus annab enamasti tulemuseks U-kujulise kõvera: suhteliselt kõige rohkem ohvreid nõuab gripp laste ja vanurite seast, samas kui täies elujõus keskmiste vanusegruppide esindajatele on gripp harva eluohtlik.
Nii on see olnud iga gripilaine puhul viimase 150 aasta vältel, välja arvatud 1918. aasta Hispaania gripi ajal. Kui toona leidunuks keegi, kes oleks gripiohvreid vanuse põhjal graafikusse sättinud, saanuks ta tulemuseks W-kujulise kõvera: see gripp nõudis eriti aplalt ohvreid noorte täiskasvanute hulgast ehk vanuserühmadest, kes tavaliselt on gripi suhtes kõige vastupanuvõimelisemad.
Näiteks Lõuna-Aafrika linnades moodustasid 20–40-aastased inimesed 60 protsenti kõigist surmajuhtumeist. USAs suri vanuserühmas 20–29 eluaastat rohkem inimesi kui üle 60-aastaseid kokku.
Kogu maailma mastaabis moodustasid 20–40-aastased inimesed gripiohvritest poole. Lisaks õitsvas eas isikutele olid toonase gripi suureks sihtmärgiks ka rasedad naised: kuni 71 protsenti nakatunud rasedatest suri.
Mõnedel andmetel suri 1918.–1919. aasta grippi 15–34 aasta vanuseid isikuid üle 20 korra rohkem kui varasemate grippide ajal.
«Hispaania gripi» erakordselt laastava mõju põhjused jäid saladuseks kuni 1990. aastate keskpaigani. Siis õnnestus 1995. aastal eraldada arhiveeritud lahkamismaterjalidest autentset 1918. aasta gripiviirust ja teadlased asusid uurima selle RNAd.
Tänu sellele on nüüdseks teada, et 1918. aasta viirus on nelja praeguse inim- ja seagripiviiruse liini (sh ka praegu kõneaineks oleva H1N1) esivanem. 1918. aasta gripp algas toona märtsikuus esimese kerge lainega, mis ei olnud eriti surmav, küll aga andis läbipõdenutele resistentsuse (ja ühtlasi ka elukindlustuse) järgmiste lainete vastu.
Sellele järgnes septembrist novembrini teine laine, mis niitis üle maailma kümneid miljoneid inimesi. 1919. aasta algusest kuni 1920. aastani kestis kolmas laine, mil gripp oli muteerunud juba tunduvalt leebemaks ning ka ohvrite hulk hakkas kahanema.
Järgnevalt muteeruski gripp suhteliselt taltsaks igapäevagripiks, mis on meie igatalviseks külaliseks olnud tänase päevani.
Peamine, mida 1918. aasta gripi erakordse raskuse põhjustest praeguseks teatakse, on see, et kõnealune gripitüvi oli inimliigi jaoks uudne ning seetõttu ei suutnud inimorganismi immuunsüsteem viiruse vastu efektiivselt võidelda (õigupoolest kulus vastumeetmete arendamiseks aega, mida miljonitel inimestel enam polnud).
Kaos haiglates
Tegu ei olnud tuttava viirusega, mis on kõigest omandanud mõned uued geenid (nagu see oli 1957. ja 1968. aasta pandeemiat põhjustanud viiruste puhul), vaid loomariigist – tõenäoliselt linnuriigist – inimeste sekka üle tulnud geenimaterjali sisaldava uue tüvega. Ka nüüdset seagrippi on tohtrid nimetanud seninägematuks.
Kas seagripist kujuneb uus ja surmav epideemia, see ei sõltu enam inimestest, vaid gripiviiruse edasisest käitumisest. Mehhikost tulevad teated igatahes julgust ei sisenda.
«Haiglates on kaosetunne. Me ei tea, mida teha,» kirjutas BBC kodulehel Mehhiko tohter Antonio Chavez. «Personal on hakanud lahkuma. Tõsi on see, et suremus on isegi suurem, kui võimud teada on andnud.»