Kaika Laine paneb südamele: usk peab olema!

Eesti road-movie «Keskea rõõmud» lõpeb kaadriga, kus Tallinnast Lõuna-Eestisse imeravitseja juurde sõitev seltskond avastab pärale jõudes eest sadade autodeni ulatuva järjekorra.

Tegemist pole fiktsiooniga. Too kaader näitab vägagi tõetruult, kui suured olid möödunud sajandi lõpuaastail sabad Eestimaa kuulsaima ravija Kaika Laine vastuvõtule.

Nüüd Kaika Laine (õige nimega Laine Roht), 30 aastat postiljoni ametit pidanu – ja see tähendas 25-kilomeetrist jalgsi ringi 25-kilose postikotiga –, enam vastu ei võta.

Ta pole selleks enam esimeses nooruses – saab ülehomme 82. Kui küsida, millega ta oma päevi täidab, vastab ta iseloomuliku huumoriga: «Niisama koperdan edasi-tagasi.»

Tegelikult alustab ta päeva Võrumaal Püssi talus, mille ta vanaisa rajas juba 1878. aastal, hommikuvõimlemisega «Terevisiooni» saatel. Seejärel peseb nõud, et anda näppudele tööd.

Käib õues, kus üle iluaia kõrgub Vabadussõja lõpul isa istutatud hiiglasliku võrega tamm. Jõudehetked veedab kaheaastase valgekarvalise koera Mõmmi-Beebi seltsis.

Homme korraldavad Kaika Laine sõbrad talle Kaika endise koolimaja juures üldrahvaliku sünnipäevapeo, kuhu on oodatud absoluutselt kõik, kellel on põhjust olla talle tänulik. Saab süüa-juua ja lisaks küsida Kaika Lainelt autogrammi Reet Kudu värskesse raamatusse «Kaika Laine – sajandi naine». Huvitav, kas «Keskea rõõmude» lõpukaadrid ärkavad taas ellu?

Mis sa siis pelgasid!? Kas pelgasid, et ma kallale lähen või?

Ei, seda mitte. Aga te olete nii palju inimesi aidanud, et selle kõrval mõtlesin paratamatult, mida mina üldse teinud olen.

Mis ei ole!? See, mis sa praegu teed, on sul otsa ees. Inimese elulugu on kõik ta otsa ees. Raamat on sul sündimisega kaasa antud.

Jah. Ega ma muidu oleks saanud neid ravida. Inimene tuli siia sisse, ütles, et arstid ei avasta, mis tal viga on. Ma nägin korraga ära tema eluraamatust, mis tal on ja mis haigust on ta põdenud.

See särab mulle nagu taevatäht vastu. Seepärast ongi mul inimesi kerge ravida. Mõnikord oli mul sada inimest väljas rivis – ma nägin kõik ära, mis neil on.

Jah, käisid jah. Ja kõik said ravi.

See oli kohutav, jah. Ma nüüd ka mõtlen, kui ma enam millegagi ei tegele – kui vahest ei tule uni –, oma noorust ja elutööd tagantjärele: imelik, kuidas ma jõudsin. Aga näe, jõudsin. Mulle anti selline jõud looduse poolt, see on kaasa sündinud.

Too [ravitseja Kadi Aab], kes minu 4. mail 82 aastat tagasi siin ilmas vastu võttis – ema sünnitas mind kodus –, oli selline ämmaemand, kes nägi kõik sünni aegu ära, mis inimesest saab ja kui vanaks ta elab. Ta oli näinud mul otsa ees ussi, risti ja karikat. Need näitasid, et mul on ravitsemise võimed.

Mu ämmaemand suri 1953. aastal. Nii kui ta sai sängitatud Kaika kalmistule, hakkasid inimesed mind ründama. Ma ütlesin, et ega ma ole mõni ravija. Ämmaemand oli kõigile inimestele ütelnud, et ta ei ütle, kes jääb tema järglaseks siin ilmas, aga kui tema on kadunud siit ilmast ja on matused, siis see, kes tema risti kannab, jääb tema asemele. Ma olin ristikandja. Siis oli inimestel selge pilt.

Me käisime läbi ju väga. Mu ämmaemanda tütar oli mu ristiema. Ämmaemand ei rääkinud mulle enne midagi, kui sain 16 aastat vanaks. Siis rääkis ta kõik ära, mis ta minu sündimise ajal nägi.

Ma vaidlesin talle vastu, et tädi, mis sa ajad rumalat juttu, kas minust saab mõni mantlikandja. Aga näe, nii see on läinud, ja 50 aastat – kujutage ette!

Jah, tundsin. Kui ma vahel peegli peale kaen, siis näen sealt kõik ära, mis mul on. Aga seda ei näe alati, vaid teatud kuufaaside ajal, ja nii on inimestega kah. Kui inimesed tulid siia vastuvõturuumi, olid kuufaasid väga tähtsad. Taimestiku pean ka korjama kuufaaside ajal. Kõige paremini mõjus ravi vanakuuga.

Mõnikord oli isegi säärane lugu, et vaimulisest riigist üteldi mulle öösel, et too taim õitseb, sa pead minema korjama. Läksin öösel nurme peale ja korjasin taimed ära, tõin koju, panin viina sisse ja siis akna peale. Nii ma ravisin. Aga kõige suurem ravim on ikka jumalasõna.

Ei mõju. Neid on väga vähe, kellele mõjub.

Jah. Need on geneetilised haigused, perekonnast – neid ei saa ravida.

Neid ma üldse ei saanud ravida. Tollega on selline asi, et vähihaigused on üksjagu pärilikud. Mul oli juhtum, kus viiendas põlvkonnas oli vähihaigus välja löönud ja toda üldse keegi ravida ei saanud.

Kui inimene oli käinud operatsioonil, siis noid ma ka ravida ei saanud. Ma ei saa ravida neid, kellel nuga on ligi käinud. Nood on juba rikutud.

Kõiksuguste haigustega, mida arstid ei saanud ravida. Mõni arst oli isegi saatekirja andnud minu juurde. Ega ma töötasin arstidega käsikäes. Keda mina ei saanud aidata, need saatsin arsti juurde. Mul polnud muidugi saatekirja, ütlesin, et pöörduge arstide poole.

Trikk on selles, et arstid on sündinud siia ilma, otsa ees karikas ja uss. Neil puudub rist. Nemad ei saa roosihaigeid üldse ravida, neid ravisin kõiki mina. Roos on ravitav ainult jumalasõnaga, mitte meditsiiniga.

Usku, jah. Ja inimesel pidi kaasas olema viinapudel või toiduõli. Kes ei talunud toiduõli, neil oli kaasas või või mesi, millega ravisin: panin oma ravimtaimed leotise sisse, inimene määris ennast ja võttis sisse ja sai terveks.

Inimesel peab teise inimese sisse ikka usk ka olema. Mõni inimene kõneleb minuga vaid telefonis ja pärast kolmandal-neljandal päeval helistab, et sai juba tollest haigusest lahti, mida ta telefoni teel kõneles. Kõige suurem asi on inimesel ikka enda usk.

Jah, teise inimese uskumist ei ole. Pühakirja ja seda kõige kallimat raamatut, piiblit, enam ei usuta. Näen, et inimestel ei ole inimeste vastu enam abistavat kätt, ollakse üksteise vastu uhke, tallatakse jalge alla üksteist.

Näiteks üks asi, mis Eesti eakatele inimestele tehti: me oleme riigile nagu suured võlglased, peame maksma tolle eest 60 krooni, et postiljon tooks koju pensioni, mida ma elu aeg olen teeninud.

Toda oleme kõik nii raskelt, silmaveega üle elanud, et miks meid nii halvasti koheldakse. Et me oleme nagu rämps, mida kevadel riisutakse rehaga või luuaga ära pühitakse. Kas ei ole nii?

Olin möödunud aastal kuu aega raskes seisundis Tartus. Ei uskunud ma ise, et jään elama, ja arstid ning arstiaparaadid ka ei näidanud seda. Aga siin ma ole.

Tänu arstidele. Nad võtsid kõik oma jõu kokku. Olen tuhat korda tänulik nendele.

Laine seletab, et enda tehtud ravimid teda ennast ei avita. Nendega ei saa ta ravida ka oma lähedasi. Isegi rohutee jaoks taimi peab ta korjama kusagilt kaugemalt, mitte oma põllu pealt.

Ei enam. Ma olen kõigile ära öelnud.

Telefoni teel jah – et olen 30 aastat te juures käinud, miks te enam vastu ei võta? Ma ütlesin sellepärast, et vanadus on.

Öelge, Laine, miks te otsustasite inimesi ravida, sest see polnud ju teie töö.

Selline elu ja töö olid mulle kaasa antud, nii et ma pidin seda tegema.

Mul oli eelmisel sajandil üks juhtum, kui inimesel oli jalatalla alt nii ära mädanenud roosi tõttu, et luu oli väljas. Tal taheti jalga maha võtta. Sõber tõi ta siia, ma hakkasin teda ravima ja jalg jäi otsa. Kolm kuus mässasin.

Nojah, muidugi. Egas ma muidu raskes seisundis oleks haiglasse sattunud.

Läksin jalutama ja loodusest sain jälle kätte, mis mulle vaja oli.

1982. aastal oli nii, et ma ei teadnud ööd ega päeva. Nii et kui ma tänaseks jõudsin ära lõpetada, siis oli homseks juba rahvahulk ootamas hommikut.

(Rehmab käega.) Nad tulid sissegi. Mu kadunud abikaasa talitas loomi ja tuli siit loomade söökide ja jookidega välja, nad ei lasknud teda väljagi. Mu abikaasa küsis, et kas valan teile selga või? Nad olid siin nii ümber, et midagi õudsat. Kõndisid ümber maja ja röökisid, kas ei saa sisse, laske uks valla! Öösel ka ei saanud rahu.

Kui ma läksin lehma lüpsma, tulid mul lauta järele. Ma ütlesin, et laske mul ometi oma tööd ka teha, ma tahan muidu ka elada.

Jah, siin on nähtud põnevaid elupäevi.

Jah. Ma ei tohtinud raha võtta. Kui ma oleks raha võtnud, oleksin vangi läinud.

Kes andis, kes ei andnud. Mul oli raamat, kus inimene end sisse kandis, need raamatud on kõik Tartus kirjandusmuuseumis. Ainult tolle sissekirjutamise eest võisin võtta ühe rubla. Rohkem mitte.

Kui kõik ära rääkida, siis inimesed hakkasid mind kiusama ka, et mis ma teisi ravin. Kõik Eestimaa saadeti mu peale kaebuskirju täis, isegi Moskvasse kaevati, et olen rahva petja ja ei tea mis kõik. Aga kahju, et nood inimesed nüüd ei näe minu elulugu, mis ma olen teinud – nad kõik puhkavad.

Kadedusest, et miks mul selline and on. Aga ega ma süüdi ole, et mul selline and on sündinud kaasa. Ega ma seda kuskilt õppinud ole.

Tahetigi takistada. Öeldi, et võin teha postiljoni tööd, aga kui teen mõlemat tööd, siis võite minna... (näitab sõrmedega trelle). Mind kutsuti isegi ülekuulamisele kolhoosi kontorisse. Saksad küsisid, et kas te olete Kaika nõid. Ma ütlesin, et kuskile on kirjutatud too nimi või?

No aga näete, näitasid mulle, kes mu peale kaevanud on. Ma ütlesin, et kui ma olen too olnud ja kui te leiate, et ma ei kõlba, siis viige mind ära siit. Siis üks ütles, et mis sa ajad sellist lolli juttu.

Ükskord, kui mul oli postiring läbi ja olin korjanud koti ravimtaimi täis, oli õu kõik suuri isikuid täis, miilitsaid ja politrukke. Üks hüppas mulle postikoti manu. Mis teil postikotis on, küsis ta vene keeli. Ma vene keelt kuigi palju ei valda, ainult oma võro keelt valdan. Ütlesin, et aatomipomm on. Teine tõmbas ära ta, et mis sa puutud, tal on ravimtaimed seal, ta ei nõiu midagi, tegeleb ravimtaimedega ja teda ainult sõimatakse nõiaks.

Hirmutunne pidi inimestes palju haigusi tekitama. Praegu on just hirmus aeg, kõik kardavad oma töö pärast.

Aga siis, kui mina noor olin, olid meil siin kaks nädalat lahingud, olime 1944. aastal kuulirahe all. Inimestel oli siis hirm, et Siberisse saadetakse. Ma olen ka olnud Siberi nimekirjas. Aga meile toodi öösel sõna ja siis olime kaks nädalat emaga metsas. Öösel käisime loomakesi söötmas.

Jah. Aga nüüd on teistmoodi hirmud. Too on tõesti halb asi. Mul jääb selline mulje neist inimestest, kes nüüd koondavad, et nad oleks nagu kiviaastal sündinud kivisüdamega, et neil pole inimese südant sees. Ütlen terve oma kodumaa nimel ja inimeste nimel, kes kannatavad: inimene tegi ausalt tööd ja nüüd öeldakse järsku, et vaat, sa ei kõlba enam, nagu oleks ta mõni kurjategija...

See mõjub inimeste närvisüsteemile. Seepärast on insuldid, südamerabandused, äkilised surmad – kõik on sellega seotud.

Inimesed, kes meile seadusi teevad ja keda me oleme valinud, peaksid olema inimestele inimlikud. Nii on asi! Nad ei tohi olla uhked. Nad ise sõidavad uhke autoga ja löövad laulu, et «kes on rikas, sõidab autos, lüües laulu, vaene lisab kondiauru». Kui kondid on terved, saab kondiauru lisada, aga kui oled ratastooli peal, ei saa toda ka teha.

Peab mitte mõtlema selliste raskuste peale, mis meil on praegu. Me peame nondest üle saama, panema käed kokku ja andma jumalale tänu. Kui me tema poole pöördume, tema aitab meid. Siis oleme alati rõõmsad ega tunne nonde seadust, mis meile kivisüdamega pandud.

Jah. Tol päeval oli mul 60 inimest olnud ravida, nad läksid ära. Ma läksin alla kaevu juurde jalutama ja nägin, et Tallinna mere peal on suur must pärg ja nii palju musti linte küljes.

Tulin tuppa ja Sirje [kelle elukaaslasele on Laine vanatädi] ütles, et miks ma nii ehmatanud olen. Ütlesin, et nägin nii kurba pilti. Hommikul keerasin raadio lahti ja siis [Lennart] Meri just kõneles toda õnnetut lugu.

Ma ise sõitsin tolle laevaga, kui see esimest korda sõitis Rootsi. Läksin sinna konverentsile.

On-on. Kui ma olin nädal aega Soomes konverentsil, toodi meile kõigile, kes me ravijad olime, inimesed, et mis neil viga on. Mulle toodi noor poiss, kes ei saanud kõndidagi. Kolm arsti oli seal. Ma ütlesin, et inimene on tööl selja ära tõmmanud.

Arstid vaatasid üksteisele otsa, et kust ta seda teab, me pole teda aparaadi allagi pannud. Ma tegin tolle nõksu ära, millega ma selja tagasi paika sain. Mulle anti suur tänukiri. Ühel naisel oli roos käe peal. Ta oli ehmatanud. Ta läks kanapesast võtma muna, aga seal oli rott ja pures teda käest.

Tema sai korda ja mulle anti teine tänukiri. Kolmandal naisel oli õudne peavalu. Ma võtsin klaasi täie allikavett, jumala sõna peale, ta jõi selle ära ja oligi terve. Sealt sain kolmanda tänukirja.

Ravijaid on palju.

Selle koha pealt jätan ma ütlemata, ei ütle ei ega jah. Vahel neid [telerist] vaatasin, aga mul viskas mõni asi üle.

Mulle hakkasid ka inimesed peale käima, et miks ma ei kirjuta endast raamatut ega anna retsepte välja. Olen ütelnud, et enesekiitus läheb haisema.

Mina olen seitsmes põlvkond. Kõige esimene põlvkond oli täpselt selline, nagu ma ise olen. Vahepeal kuus põlvkonda ei olnud ühtegi sellist ja mina seitsmendas põlvkonnas tulin välja.

Mul ei ole järglasi ja nüüd on sellega lõpp – seda, mis kaasa on sündinud, edasi anda ei saa. Ega sa ju mulle oma sõrme anda ei saa – nii on ka ravimisega.

Kaika Laine meenutab õnnetust 1953. aasta juulis, kui mesilassülem tuli tema vankrit vedanud hobusele kallale. Hobune hakkas perutama ja Laine lendas vankrilt maha, kuid jäi rihmu pidi kinni, nii et hobune vedas teda 200 meetrit mööda maad. Neerud ja emakas sain nii tõsise trauma, et tuli teha kolm operatsiooni, mistõttu ta hiljem lapsi ei saanud.

Saja aasta pärast. Rohkem meid siia ilma ei anta. Ainult saja aasta pärast. Mina sündisin ka, kui mu eelkäija suri, saja aasta pärast. Ja kui mina kaon, siis ilmub minu järglane ka saja aasta pärast.

Olen näinud kahel lapsel, aga nendega juhtus õnnetus. Üks sai õnnetult surma ja teisel oli peas kasvaja. Üks puhkab Tallinnas Jüri kalmistul, ta oli mu ristitütar. Rohkem ei ole 50 aasta sees selliseid märke näinud.

Hüvastijätu eel soovitab Kaika Laine mul, et tooksin Viljandi lähedalt Siniallikult pudeli allikavett ning ta valmistab sellest rohu, mille abil saan prillikandmisest priiks. Tänutäheks selle eest, et käisin tal külas ja aitan intervjuuga tulevastele põlvedele tema elust mälestuse jätta.

Pean Lainet Eestimaa kõige-kõige-kõigemaks ravijaks. Tema eluajal ei ole tema tasemel küll kedagi teist sellist olnud. Imetlen just seda mehhanismi, kuidas ta ravib jumala abiga, kuigi mina olen jumala eitaja.

Ükskord ammustel aegadel sõitsime sõbraga tema juurest mööda, häda polnud meil midagi, aga sisemine sund oli tema juurde sisse astuda. Seal oli tohutu autode järjekord. Astusin tema eeskotta, rahvast käis sisse-välja, aga tunne oli, et väga tahaks temaga kokku saada. Kükitasin seal, kui Laine tuli ukselävele, vaatas mulle otse kolmandasse silma sügavalt sisse ja ütles, et kuule, sina oled ju märgiga, tule kohe sisse.

Kui teda esimest korda nägin, jahmatas ta mind täieliku egiptlanna profiiliga – mul jäi suu lahti.

Inimesed on väga imelikud, et nad vägisi tahavad maksta. Laine rääkis mulle, et ta mõtles siis välja, et kõige väiksem raha, kui inimesed tahavad anda, on rubla. Mitte et ta niiviisi raha oleks teinud, nagu sensitiivide hordid nüüd Eestis, vaid et inimene saaks hingerahu, kui ta on maksnud.

Soovin Lainele sünnipäeva puhul head meelt!