E-klass - edevuse etalon

Autoajakirjaniku amet on üsna korruptsioonihõnguline. Niipea kui mõni autofirma on uudismudeliga maha saanud, korraldatakse mõnes meeldiva kliimaga riigis selle pidulik esitlus.

Reserveeritakse terveid luksushotelle, maanteede äärde püstitatakse noobleid kohvikuid, kus pikast sõidust roidunud ajakirjanikuhärrad jalga sirutada ja end värskendada saavad, angažeeritakse Michelini tärnidega ehitud kokki ning varutakse kastide kaupa margiveine, mida rüübates on õige mõnus uue auto esisilla õõtsharkide ehituse iseärasusi lahti seletada.

Ning juhuks, kui ajakirjanikud peaks veinist ülemäära vaimustuma, tellitakse lademete viisi firmasümboolikaga nänni – tutvustava auto mudelinime või margiembleemiga ehitud pastapliiatseid, märkmikke ja kaelapaelu on pärast terve kott täis.

Ja hea pruuk näeb ette, et kui uimane ajakirjanik varahommikul

-baarist hotellituppa vaarub, leiab ta oma voodilt tavapärase šokolaadikommi kõrvalt veel mingi meene – mp3-mängija, käekell, T-särk…

Aga nüüd on majandussurutis oma koolnukollased sõrmedega ka autofirmade turundusjuhtidel kõri ümbert asinud ja kägistab. Ja nii juhtubki, et enam ei leia joovastunud ajakirjanik ööseks kotile kobides eest 42-tollise ekraaniga plasmatelerit, pandanahast jakki ega isegi mitte Rolexi Oyster-kollektsiooni kellakest.

Nipsasjakeste asemel on aina sagedamini padjal kaardike, millele on väga elegantses sõnastuses kirjutatud, et armas ajakirjanik, me küll tahtsime teile kalli ja meeldejääva kingituse teha, aga ostsime selle asemel nälgivatele aafriklastele kilo riisi, vihmakeebi ja neli plaastrit. Või raha kulus vihmametsade taastamiseks, Andorra kodutute kasside varjupaiga ehitamiseks või millekski muuks südantsoojendavaks.

Ega ma pahanda, õige asja nimel pole mul kunagi rahast kahju olnud, eriti veel võõrast. Ainult et ma kahtlen sügavalt, kas raha ikka kulub Sudaani näljahädaliste ja Brasiilia metsade heaks. Pigem, ma usun, kanditakse ajakirjanike hellitamise pealt kokku hoitud raha tootearendusse.

Ja sellist kantimist ei saakski taunida, sest uue mudeli väljatöötamine on kole kallis lõbu, ning ega hilisem katsetaminegi odav ole. Näiteks Mercedes-Benzi juhtkond lasi oma töötajatel alates 2005. aasta suvest uue E-klassi mudeliga maha sõita 34 miljonit kilomeetrit ehk 850 korda ümber maakera, enne kui uskuma jäi, et auto on müügiletoomiseks valmis.

Ainuüksi navigatsiooniseadme ja autotelefoni häälestamiseks kulus miljon kilomeetrit. Ja kokkuvõttes on uus E-klass kõige põhjalikumalt testitud mudel Mercedes-Benzi ajaloos.

Selle teadmisega autosse istujat tabab aga kõigepealt kerge pettumus. Neli aastat arendustööd, 34 miljonit testikilomeetrit – selle peale ootaks, et auto käivitub häälkäsklusega, keerab ise rooli ning juhiistet saab elektriliselt 86 suunas liigutada.

Aga ei! Juhiistet saab küll nupuvajutusega üles-alla liigutada, aga edasi-tagasi nihutamiseks peab ikka istme alt mingit hooba hiivama. Mis jätab mulje, et mõni raamatupidamisosakonna sendisaagija on viimasel hetkel öelnud, et aitab priiskamisest.

Üldmulje autost on küll võimas, aga ehk natuke liiga ootuspärane – laitmatu.

Disain on soliidne ja viimse finessini väljapeetud. Uue aja tuuli toob autosse armatuurlaua ja uste iluliistude alla peidetud meeleoluvalgustus, mille tugevust maitse järgi timmida saab. Ja pardaarvuti, mille juhtimiseks on vaja vaid üht igas suunas liikuvat nuppu keskkonsoolis.

Viimistlusmaterjalid on valitud piinliku hoolega, ja küllap on nendegi katsetamiseks mõned miljonid kilomeetrid kulunud. Näiteks nahkistmed, mille keskosa katab hoopis mingi Gore-Texi-laadne materjal, üllatavad sellega, et isegi pärast mõnesajakilomeetrist sõitu pole selg ega tagumik rõvedalt higiniisked – õhk pääseb ihu ja istme vahel lahedalt liikuma ning mingi peene istmejahutussüsteemi järele polegi vajadust.

Ruumi on uues E-klassis palju lahedamalt kui vanas, sest sisemõõtudelt ei jää uus E sugugi alla Mercedes-Bensi lipulaeva S-klassi lühemale versioonile.

Proovisõiduks trehvanud 2,2-liitrise diiselmootoriga auto polnud ehk kõige nooblim valik, aga samas hakatakse ilmselt just selle jõuallikaga autosid kõige rohkem müüma. Arusaadav, sest 170-hobujõuline mootor liigutab 1,7-tonnist autot hämmastavalt reipalt edasi ning kulutab seejuures uskumatult vähe kütust – saja kilomeetri läbimiseks keskmiselt 5,5 liitrit.

Võrreldes eelmise põlvkonna E-klassiga tundub uus auto sõites palju kergemana. Ju on kütusekulu vähendamiseks lisakilosid maha hööveldatud ja samas vedrustust täiendatud.

Mootor

töömaht: 2143 cm3

võimsus: 125 kW (170 hj)

suurim pöördemoment:

400 Nm @ 1400–2800 p/min

Dünaamika

suurim kiirus: 231 km/h

0–100 km/h: 8,6 s

linnas: 6,9 l/ 100 km

maanteel: 4,4 l/ 100 km

keskmine: 5,3 l/ 100 km

CO2 g/km: 199

pikkus: 4868 mm

laius: 1854 mm

kõrgus: 1471 mm

teljevahe: 2874 mm

E-klassi hind algab 619 500 kroonist.

Proovisõiduauto hind 619 500 krooni.