Mida peaks teadma väetamisest?

Õigesti väetatud taimed tarbivad ökonoomsemalt vett ning on haiguse- ja talvekindlamad.

Pole olulist vahet, kas kasutame orgaanilist või mineraalset väetist, sest taim omastab toiteelemente ainult mineraliseerunud olekus ja lahustunud kujul.

Tähtis pole tegelikult ka see, mis ajal me toiteelemendid mulda anname, vaid et need oleksid seal olemas just siis, kui taimel isu tekib.

Kõige kiiremini toimib väetamine lehtede ja okaste kaudu, milleks on olemas spetsiaalsed väetised. Suuremaid taimi aeda istutades ei ole nende juured ja maapealne osa tasakaalus – juured ei suuda toita maapealset osa normaalselt. Nii ongi okka ja lehe kaudu väetamine heaks lahenduseks.

Pritsimislahus peab vastama õhutemperatuurile ning taimi ei tohi töödelda päikeselisel päeval. Külmast veest saavad taimed šoki ja päikesest kuumavale lehele sattunud veepiisk võib tekitada luubiefekti ning kannatada saab taime dekoratiivne välimus.

Väetaja jaoks on kõige mugavam kasutada pikatoimelisi osmocote-väetisi. Neist saab taim toitained kätte vastavalt vajadusele pikema aja jooksul.

Toitained vabanevad soojuse ja niiskuse koosmõjul, mis teeb võimalikuks väetise kasutamise nii taimede istutamisel, lisaväetamisel kui ka vesirooside toitmisel.

Tavapärasest keerukam on multšitud alade väetamine, sest suurem osa väetise graanuleid tuleb taimede alla külvata ja mulda kaevata/segada ühtlaselt, mis on multšitud taimede puhul üpriski tülikas.

Tehes mullapinda teravama pulgaga ümber taimede või nende vahele läbi multši sügavamad (10-15 cm) augud, saab neisse panna vajaliku koguse osmocote-väetist ka ilma, et oleks ohtu taimede juured ära kõrvetada.

Kastes koorepuruga multšitud taimi väetiselahusega, tuleb arvestada, et osa väetises olevatest toitainetest jääb pidama multši ja kulub selle lagunemisele.

Pisut «enneaegse sügise» sündroomist ehk fosforiga üleväetamisest, millega koduaedades olen paraku juba päris tihti kokku puutunud.

Sageli rõhutatakse ka ajakirjanduses sügisväetise vajadust, et taimed paremini puituksid ja talvituks.

Paraku unustatakse ära kõige tähtsam – lisaks «sügisväetise» pakendil olevale kasutusjuhendile tuleb arvestada sellega, millist väetist olete eelnevalt kevadel või suvel kasutanud.

Osta saab nii väetisi, mis eeldavad aastaajalist (kevad-suvi-sügis-talv) kasutamist kui ka väetisi, mida kasutatakse vastavalt kasutusjuhendile 1 kuni X korda aastas ja neile pole vaja anda eraldi juurde aastaajalisi väetisi.

Kastetakse pigem harvem, kuid põhjalikult. Selleks, et märjaks saaks 1 m2 pinda ligi 10 cm sügavuselt, kulub kümme liitrit vett.

See sügavus võib olla piisav muru ja suvelillede korral, kuid ülejäänud aiataimede puhul on seda ilmselgelt vähe. Sellise kastmise ja väetamise korral meelitame taimede juured mullapinnale ja muudame taimed nii külma- kui ka põuahellaks.

Sammal murus on tihti probleem, mille tingib vale hooldus. Tundub, et viimasel ajal on peamiseks samblatekke põhjuseks liiga madal niitmine, mis kurnab taimestikku. Samuti niidese jätmine murule ja mittepiisav väetamine.

Seega saab samblast kiiresti lahti, kasutades kogumiskastiga niidukit ja pikatoimelisi väetisi. Muru puhul annab pikatoimeliste väetiste kasutamine taimestikule ühtlase kasvu ja vähendab niitmise vajadust.

Juba põuas pruunistunud muru ei tohi väetada granuleeritud väetisega. Muru ärkab taas ellu, kui ilmad muutuvad vihmaseks või alustate muru korrapärast kastmist.

Muru välimuse parandamisel on tõhusaimaks kastmisväetised. Neist on abi ka pärast aiapidu, telkimist, laste basseini või ajutise ehitusmaterjali ladestamise järel kollaseks muutunud ja muljutud muru taastamisel.

Roosidele mõeldud väetistega võib julgelt toita ka erinevaid õitsvaid põõsaid ja teisi püsikuid aias.

Väga populaarsed põõsasmaranad, mis looduses kasvavad Põhja-Eesti paepealsetel toitainevaestel muldadel, vajavad sordiomaste õite moodustamiseks ja rikkalikuks õitsemiseks lisaväetamist.

Dekoratiivtaimede väetamisel võiks eelistada mineraalseid eriväetisi, mis tagavad lisaks rikkalikule õitsemisele ja normaalsele kasvule ka sordiomase värvidemängu.

Kas keegi on kunagi metsas kuuski, kadakaid või mände väetanud? Paraku ei kasvata me aias palgipuid, vaid dekoratiivseid liike ja sorte.

Väetamiseks võiks kasutada igihaljaste taimede, okaspuude või ka happelembeste taimede väetisi, mida kasutades puudub vajadus täiendava magneesiumsulfaadi või nn mõrusoola järele.

Väetamisel arvesta liigiliste ja sordiliste eripäradega – kadakad ja kääbusvormid vajavad kordades vähem toiteaineid kui kiirekasvulised hekiks aretatud elupuud.

Suuremad okaspuud muutuvad tihti koledaks just esimestel aastatel vee ja toitainete puudusel, sest nende kärbitud juurekava ei suuda maapealset osa piisavalt toita. Sellisel juhul oleks abi spetsiaalsetest lahustuvatest väetistest, mis võimaldavad taimi väetada ka okka ja lehe kaudu.

Kuna tegu on väga piiratud kasvuruumis kasvatatavate taimedega, tuleb nende kastmist ja väetamist pidada väga oluliseks. Kevadel taimi istutades või juba ostes õitseva ampli mulda oleks mõistlik lisada pikatoimelist väetist.

Hiljem suvisel massõitsemise ajal võiks taimi toetada kastmisväetisega poole kasutusnormi kanguses.

Kui kasutad suvelillede kasvatamisel altkastmisega potte, siis tarvita veereservuaari täitmisel kolmandik väetisenormist või lähtu pakendil olevast juhisest.

Toiduks kasvatatavate taimede saagikuse aluseks on olnud viljavaheldus ja väetamine. Paraku ei saa me viljavaheldust linna tüüpi koduaias suurt järgida. Enamik puudujääke tuleb korvata väetamisega.

Paraku puudub linnas üldjuhul ka võimalus muretseda komposteeritud veisesõnnikut, kuid õnneks leidub kaubanduses erinevaid kanasõnniku baasil valmistatud väetisi.

Väetamiseks võib julgesti kasutada ka tänapäevaseid mineraalseid väetisi.

Neist viimased on nn ajaloolistest alternatiividest küll kallimad, kuid nende puhul pole hirmu süüa sisse ohtlikke aineid.