Ka Päikesel pole vähimatki märki uuest tõusust

Viimase kolme sajandi jooksul on Päikese aktiivsus järginud kindlat ja korrapärast 11-aastast tsüklit. Selle tsükli maksimumpunktis ilmub Päikese pinnale arvukalt päikeseplekke (tumedaid ning tähe ülejäänud pinnast jahedamaid alasid), Päikese magnetvälja polaarsus nõrgeneb ning päikesetuul «puhub» ägedate puhangutega. Seevastu miinimumi ajal on päikesepind üsna tüüne, plekke pole, magnetväli on tugev ja kindel ning päikesetuul püsib stabiilsel tasemel.

Ent ehkki seesugused tsüklid on regulaarsed, pole nende konkreetsete maksimumide ja miinimumide täpse saabumisaja ennustamine kuigi lihtne ülesanne. Nii hakkasid teadlased juba 2006. aastal, mil päike oli parajasti maha rahunemas oma viimasest kulminatsioonihetkest, nuputama järgmise maksimumi saabumishetke.

Erinevaid ennustusi, viimane kui üks kahtlemata väga autoriteetne, avaldati ajakirja Science andmetel koguni 45 tükki. Seejuures jagunesid ennustused laias laastus kaheks: ühed kuulutasid peatse ja tugeva maksimumi saabumist, teised aga leidsid, et maksimum laseb end oodata ning jääb oodatust nõrgemaks.

Päikese käitumise ennustamisele pühendunud rahvusvaheline teadlastekogu Solar Cycle 24 Prediction Panel pani kokku ning avaldas mõlema leeri põhilised seisukohad, nii vastandlikud kui need ka ei olnud. Paraku näib, et Päike ise ei kuulu vaenutsevatest parteidest kumbagi – tema eelistab käituda hoopis isepäisel kolmandal moel.

Nimelt eeldasid mõlemad stsenaariumid, et päikesetsükli tookordne miinimum pidanuks lõppema 2008. aasta märtsiks. Seejärel pidanuks algama aktiivsuse uus aeglane tõus. Selle asemel näis Päike mullu kevadel hoopis uinuvat, olles vaiksem kui kunagi varem viimase saja aasta jooksul.

Päikese mõistatuslik vaikimine kestab tänase päevani, ehkki uuest tõusutsüklist peaks juba enam kui aasta olema seljataga. Praegu kestab pikim päikeseplekkidevaba periood, mis iial registreeritud.

Ent pole halba ilma heata, Päikese isepäine käitumine on vähemalt aidanud omavahel lepitada seni tuliselt vaielnud teadlasi. Nüüdseks on kolmveerand ülalmainitud akadeemilise kogu liikmetest veendunud, et miinimumi sügavaim punkt möödus hoopis 2008. aasta detsembris. Samuti kinnitavad teadusemehed nüüd üsna üksmeelselt, et järgmine maksimum saab olema suhteliselt nõrk ning väheste päikeseplekkidega (maksimaalselt 90 tükki), mis tähendab nõrgimat maksimumi alates 1928. aastast. See hädine maksimum suvatseb saabuda 2013. aasta mais ehk üheksa kuud hiljem, kui seni arvatud.

Päikesetsüklite kõige tuntavam mõju inimestele seisneb päikesetuule (ehk Päikese atmosfäärist paiskuvate laetud plasmaosakeste voo) puhangutest põhjustatud nn magnettormides, mis võivad häirida Maa orbiidil töötavat sidetehnikat ning esile kutsuda ebatavaliselt ilusaid virmalisi. Tugev päikesetorm võib aga tõrkeid tuua ka maapealsesse elektrivarustusse.

Maailmalõpuprognoosidega oma meeli kõditada armastavad ameeriklased ongi välja arvutanud, et tõsine päikesetorm jätaks 90 sekundi jooksul elektrita 130 miljonit ameeriklast, kirjutas ajakiri New Scientist. Niisugune katastroof kutsuks esile hukatusliku abituselaine, just nagu oleks kogu riiki tabanud taevane orkaan Katrina.

Haiglate tagavarageneraatorite kütus lõpeks 72 tunni jooksul, kuid uut elektrit ei oleks kusagilt tulemas: tuumaelektrijaamad on automaatselt sulgunud ning kivisüsi saaks otsa 30 päevaga.

Elektripuuduse tõttu kokku varisenud transpordisüsteem ei võimaldaks sütt ka juurde vedada. Kõigi kahjustuste kõrvaldamine võtaks aega neli kuni kümme aastat, mis oleks miljonitele ameeriklaste jaoks lootusetult hilja, ning ka USA ise muutuks säärase päikesetormi tõttu arengumaaks.

Tsükleid on püütud seostada aga ka muu Maa peal toimuvaga, nii näiteks on otsitud korrelatsiooni meie planeedi kliimatsüklitega või üritatud näha päikesetsükleid juhtimas inimkonna ühiskondlikke ja poliitilisi arenguid. Kui Päike käitub praegu tõesti nii nagu vahetult enne 1920. aastate lõpul alanud Suurt Depressiooni, siis on see hea uudis just viimase koolkonna pooldajatele. Ning mõistagi ameeriklastele.