Kapriissed roosid tänavad hoolast peremeest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/06/10/192272t1h1b59.jpg)
Roose peetakse aia kuningannaks ning kui rooside nõudmisi ja kapriise arvestada, siis seda nad ilmselt ka on. Rooside aeg algab juunis.
Rooside värviilu ja lõhn ajavad pea segamini, mistõttu on paljudel meelest läinud eelmise aasta võitlused lehetäide ja haigustega ning lubadused, et need roosid olid viimased.
Kuidas saada hakkama kapriissete okkaliste kaunitaridega ise hulluks minemata?
Tegelikult polegi see väga keeruline, kui eelistada haiguskindlamaid sorte, leida roosidele aias sobiv koht ning neid õigesti kasta ja väetada.
Roosid tunnevad end hästi külmade tuulte eest kaitstud päikeselisel kasvukohal. Eelistatumad oleksid kohad, kuhu hakkab paistma juba hommikune päike – siis ei haigestu roosid nii kergesti seenhaigustesse.
Seenhaiguste levikut saab ohjeldada ka õige kastmisega. Roose tuleks kasta pigem hommikul vara kui õhtul hilja ja kindlasti tuleb vältida külma vee sattumist roosi vartele ja lehtedele.
Samuti tuleb jälgida, et kastmisel ei paiskuks mullapinnalt vesi tagasi taimedele. Taimi tuleks kasta võimalikult harva, kuid põhjalikult.
Roos on sügava juurestikuga taim. Kerge kastmise ja väetamisega meelitame taime juured aga pinnapealsesse mullakihti ja muudame nad põuale ja külmale kartlikuks.
Ka rooside kastmisel kehtib reegel, et 1 m2 kastmiseks 10 cm sügavuselt kulub kümme liitrit vett. Kui juureümbruse muld on märg 25–30 cm sügavuselt, piisab tavaliselt kastmistihedusest kord nädalas.
Roosid vajavad heaks kasvuks sügavalt haritud viljakat mulda. Taimede istutamisel lisatakse mulla parandamiseks sõnnikut või komposti, kasutada võib ka poes müüdavaid kompostmuldasid – istutussegusid.
Taimede istutamisel võib kohe mulda segada ka pikatoimelisi väetisi. Väetamisel võiks eelistada tänapäevaseid, roosidele mõeldud mineraalväetisi, sest nende eelis on täpne koostis ning kõik vajalik rikkalikuks ja värvikirevaks õitsemiseks.
Sõnniku ja teiste lämmastikurikaste väetistega on tihti oht taimed põletada – lenduv lämmastik põletab lehti ja tugev kontsentratsioon mullas rikub narmasjuured.
Jälgima peab väetamisjuhiseid, sest roose ei tohi üle väetada. Tasakaalustatult väetatud taim on vastupidavam haigustele.
Rooside kahjuritest on tuntumad kindlasti lehetäid. Väiksema kahjustuse korral on võimalik nad ettevaatlikult lömastada, kasutada võib ka looduslikke pritsimisvahendeid ning tõhusamat keemiat.
«Ussikesed» võib varahommikul, kui nad on alles uimased, roosilt maha raputada ja kokku korjata. Pisut keerulisem on ülejäänud seltskonnaga, kes elutsevad vaikselt lehtede all ja tähele paneme neid tavaliselt alles tugevama kahjustuse tekkimisel. Sellisel juhul saab abi aiakeemiast.
Paljud looduslikud vahendid sobivad nii haiguste kui ka kahjurite tõrjeks:
• taimede ekstraktid ja kääritised (kõrvenõges,
osjad, raudrohi jt).
• rohelisel seebil põhinevad pritsimisvahendid.
Kahjurite tõrjel on abi ka poes müüdavatest preparaatidest nagu Actara, KarateZeon, Fastac jt.
Seenhaigustest kimbutavad roose kõige sagedamini jahukastelised, roostelised ja lehevarisemist põhjustavad seened. Seenhaigustele mõjuvad Topas, Chorus, Effector, Previkur, Score jt.
Kõikide taimekaitsevahendite puhul tuleb meeles pidada, et kasutusjuhend on püha ja kogustest tuleb kinni pidada.
Päikesest kuumi taimi ei tohi pritsida.
Rooside puhul tuleks looduslikke vahendeid ja ka Fastaci enne proovida, sest roosisortide ja eri vanuses lehtede taluvus on erinev, mistõttu võite rikkuda taime välimuse.