«Vanarauast» sai Eesti suurim tsiklikogu

Teearu taastamistöö tulemusena uhkelt kiiskav 1927. aasta Indian Scout võiks näiteks pajatada loo ameeriklasest tünnisõitjast, kes Almatõ tsirkuses esinedes traagiliselt hukkus. Edasi rändas orvuks jäänud tsikkel Peterburi, Soome ja viimaks Eestisse. Kui Teearu tünnisõiduks kohandatud Indiani mullu pärast pikka putitamist käima lõi, möirgas mootor nii võimsalt, et üks suvitaja teda, aer peos, tee äärde varitsema tuli.

Vaid mõned meetrid sädelevast iludusest eemal kössitab 1928. aastal USAs valminud Indian Scouti luukere. Teearu kogus on see üks põnevama leiulooga tsikleid, mis maapõue peidetuna ligi 50 aastat «ülestõusmist» ootas. 1997. aastal sündiski ime – vundamendi kaevamisel Tallinnas tulid mootorratta jäänused maa seest välja. Legendi järgi oli tsikli peitmine seotud sõja lõpupäevil kogemata toime pandud tapatööga.

Kunagiste omanike saatuste keerdkäike võiksid Kurtna motomuuseumis valgustada veel paljud eksponaadid. 20. sajandi algusaastad, maailmasõjad, Nõukogude võimu vähikäik – kogu see ajalooliste muutuste värvikirev palett kannab ühtaegu nii kõige maise kadumise kui ka võimaliku taassünni pitserit.

Kui palju tsikleid Teearu kogus üldse on, ei oska ta täpselt isegi öelda. «Niisuguseid, mida mootorrattaks nimetada võib, on 150 ringis,» pakub mees. «Mootoreid, raame ja juppe, millest edaspidi plaanis sõiduriist teha, aga terve vagunitäis.»

Paljud tema tsiklitest ongi just nii taas ellu äratatud – kõigepealt sai Teearu kätte roostes tsikliraami, mootori või bensiinipaagi, seejärel hakkas muud nasvärki juurde vaatama.

Teearu pakub, et Eestis on kokku paarsada vanade mootorrataste huvilist, tõeliselt haruldasi tsikleid on aga vähe alles jäänud. Suur osa magusamatest paladest müüdi 1990. aastate algul võileivahinna eest välismaale, veel rohkem on väärt kraami metalli kokkuostu rännanud.

«Inimesed ei mõista, millega tegemist,» kurdab Teearu. «Üks tuttav haigestus ja terve tema tsiklikogu veeti minema. Iga kollektsionäär oleks selle eest maksnud mitusada tuhat krooni, vanarauana aga saadi ehk paar-kolm tuhat.»

Teise äärmusena arvavat eestlased, et kõik ajahambast puretu on hirmkallis, ja nõuavad kuurinurgast leitud porilaua eest hingehinda. «Aga üldjuhul on leiud nii kehvas seisus, et nende kordategemine läheb kallimaks kui samasuguste juba restaureeritult ostmine,» tõdeb Teearu.

Ta ise toobki enamiku tsiklijuppidest hoopis Saksamaa, Soome, Poola, Tšehhi ja Läti vanakraamilaatadelt. Mõne tsikli küljest võib leida suisa kuuest-seitsmest riigist ostetud osi. Ja mõne eriti haruldase detaili leidmiseks võib teinekord kuluda 10–20 aastat. Praegu otsib Teearu näiteks mootorit ühele Belgia FNile. Laadal võiks niisugune jõuallikas maksta 10 000 – 20 000 krooni.

«Üldiselt jäävad vanade tsiklite juppide hinnad mõistuse piiresse,» leiab Teearu. «Kindlasti on kogujate seas ka miljonäre, kes valmis oma hobi eest suuri summasid välja käima. Aga nemad turgudelt osi ei jahi, ostavad juba korrastatud tsikleid. Minusugused isetegijad otsivad odavamaid variante.»

TPIs autoeriala lõpetanud 48-aastane Teearu on oma kätega valmis meisterdanud kõikvõimalikke tsikliosasid – kummidetailidest summutite ja käigukastide sisuni. Mõnikord on siiski mõistlikum koopiaid osta.

«Lenksi käepidemed on vanadel tsiklitel alati hävinenud,» toob Teearu näite. «Et valmistada nende valamiseks vorm, läheb vaja programmjuhtimisega pinki, iga külatreial sellega hakkama ei saa. Euroopas tegutseb paar väikefirmat – summutid, laternavõrud ja -klaasid on tegelikult kõik neilt ostetud järeletehtud kaup.»

Seejuures on tsikli restaureerimine ülipeen töö, meister peab ära tabama, et mootorratas tänapäevaseid materjale kasutades liiga läikiv ja ilus välja ei kukuks. Kõik peab olema täpselt samasugune nagu omal ajal tehasest tulles. «Et isegi spetsialist küsiks: kust sa selle originaalkarbussi kätte said?» lisab Teearu.

Ta näitab üht «pesuehtsat» 1930. aastate BMW-d ja rehkendab, et selle taastamine läks maksma ligi 50 000 krooni. Kui tsikkel praegu müüki panna, oleks hinnaks 70 000 – 80 000 krooni. «Mõttekas on restaureerida kallimaid tsikleid, sest töö maht on sama,» selgitab Teearu. «Müümisel saab määravaks mootorratta mark, odava tsikli ülesvuntsimisse panustad rohkem kui hiljem tema turuväärtuseks kujuneb.»

Teearu ei restaureerigi tsikleid müügi tarvis, kuigi on oma tööde eest saanud mitmeid auhindu ning tõstetud  Eestis sel alal eksperdi seisusesse. Kui kogumiskirg ta 1978. aastal haaras, olid esialgu sihikul ainult Nõukogude aja vanemad mootorrattad. «See oli toona üsna out, kõik jahtisid Lääne asju,» tõdeb Teearu. 

Kui aga 1980. aastate lõpus hakati Eestist vanu Harley’sid, Indian’e ja BMWsid massiliselt välja vedama, ei mahtunud niisugune hävitustöö Teearule hinge ja ta hakkas neid ise kokku ostma. Ajapikku koguneski mootorrattaid nii palju, et tekkis muuseumi loomise idee. «Ei ole mõtet tsikleid lihtsalt garaažis hoida, et koos sõbraga imetleda,» nendib Teearu.

Sestap ostis ta Kurtna mõisa tõllakuuri, korrastas seni laohoonena kasutatud räämas ruumid ja ehitas euroraha toel välja teise korruse. Praegu kurdab mees, et tegelikult on seegi maja juba kitsaks jäänud ja tulevikuunistus on rajada kõrvalasuvale maalapile juurdeehitus.

«Tegemist on puhtalt hobiga, rahaliselt ei tasu muuseumi pidamine ära,» kinnitab Teearu, kes igapäevast leiba teenib mootorite plokikaasi remontivat väikefirmat pidades. «Piletimüügi tulust suudan tasuda elektriarve ja maksta tütrele taskuraha. Aga tsiklite ostmine ja korrastamine käib oma rahakotil.»

See-eest – mida kõike huviline tema muuseumis näha saab! Kõige vanem ja haruldasem mootorratas on 1912. aastal Saksamaal valmistatud 2-hobujõuline kiilveorihmaga Watt, mille liikumiskiiruseks on märgitud 6-55 versta tunnis.

Teearu teada pole teist niisugust maailmas säilinud. Watte tehti spetsiaalselt Venemaa jaoks ja neid pakuti postimüügikataloogide vahendusel hinnaga 325 rubla. Teearuni jõudis tsikkel Paidest, kus see aastakümneid kuuris oli seisnud. Kui magneeto ära laadida, peaks mootorratas praegugi käima minema.

Imemasin on ka NSV Liidus sõjainvaliididele meisterdatud kolmerattaline tsikkel, mille tüürimisega võis hakkama saada isegi jalutu ühe käega mees. Kokku valmistati neid 15 000 tükki, kuid Teearu pole teisi samasuguseid isegi piltidel näinud. Invaliidisõiduki kõrval kiiskav motoroller Tuula on seevastu paljudele keskealistele tuttav «pill».

Muuseumis meenutab ta muu hulgas defitsiidiajastu omapära – kui midagi tutvuse kaudu saada õnnestus, tuli see ära krabada, isegi juhul, kui tegelikult vaja polnud. Teearuni jõudes oli rolleri spidomeetril ette kõlksunud 7 kilomeetrit, sellest 3 oli ta läbinud tehasestendil ja 4 käekõrval koju lükates.

Jawade täiskollektsiooni krooniks on tsikkel, millega tuntud matkaja Vadim Palm kogu NSV Liidu läbi sõitis. Kuna kauplusi  ja bensiinijaamasid pahatihti marsruudile ei jäänud, tuli kogu elamine kaherattalisele mahutada. Kohustusliku lisana kandsid sellised matkad loosungit: «Tutvumine Suure Isamaasõja lahingupaikadega ja kohtumine veteranidega».

Omamoodi ood sotsialistlikule riigikorrale on ka Venemaa Podolski masinatehases valmistatud PMZ. Rahvasuus nimetati seda tanktsiklit irooniliselt poprobui menja zavesti – proovi mind käima panna!

Ent ega tsiklisõit pole kunagi nannipunnide rida olnud. Nii tuli näiteks juba nimetatud 1912. aasta Watti mootor jalgratturi kombel pedaale tallates käima sõita. Vanadel tsiklitel polnud ka õlipumpa ja määrdeainet pidi iga natukese aja tagant käsitsi peale lööma. Kui unustasid, jooksis mootor kinni.

 Kui palju Teearu kogu maksta võiks, ei hakka ta isegi oletama, sest müüa oma haruldusi ei plaani. Ainuüksi viimase aasta jooksul on Teearu sõprade abiga elu sisse puhunud viiele tsiklile.  Tema unistus oleks soetada võimas neljasilindriline Indian, aga selle maksumus ületab poole miljoni krooni piiri. Ning hinnad aina tõusevad, sest vanu mootorrattaid jääb maailmas üha vähemaks.

Lisaks töölkäimisele, perega tegelemisele ja tsiklite putitamisele laulab Teearu segakooris, ning pole imestada, et tema ajagraafik on pehmelt öeldes pingeline. «Tean kümme aastat ette, mida teen maikuu esimesel või juunikuu teisel pühapäeval,» kinnitab Teearu. «Üritusi, kus kindlasti kohal peaks viibima, pole vähe. Mõni nädalavahetus tuleb valida, kuhu minna ja mida osta või näidata.»

Teearu tunnistab, et vahel, kui järjekordse tsikli näitusevalmis vuntsimiseks aega nappima kipub, tüütab öötundidel töökojas nokitsemine ära. Aga see on mööduv nähtus. «Siis satub jälle mõni roostes jupp näppu ja tahaks selle korda teha. Valmis asja on hea vaadata,» ütleb ta.