Kohtumine vanaema aias

Kui vanu maju väärtustata hindamatute detailide järgi, siis väärikad aiad on siiani hoonete varju jäänud, kuigi need on keskkonna kujundajana sama olulised, nendib Karro-Kalberg.

Plastakna vastu miljööala puitmaja fassaadil oskame võidelda, aga vanadesse aedadesse samasuguse austusega millegipärast ei  suhtu. Miks muidu võetakse maha vanad õunapuud ja uhked jasmiinid ning hävitatakse lillemuru, asendades selle kuiva killustikpuru ja puukoolide lemmikute – okaspuude geomeetriliste vormidega.

Kurb on vaadata, kuidas hävitatakse meie mõisatest tallu kandunud aiakujunduse traditsiooni, arutleb maastikuarhitekt. Päevinäinud, aga korras mahajäetud maja võib säilitada oma väärikuse aastakümneteks, iluaias aga võtab umbrohi juba paari suvega võimust, täheldab Karro-Kalberg, osutades juba mõnda aega tühjalt seisvat Tähtvere juugendelamut ümbritsevale õuealale.

«Selle ruumika aia ilme vahetub võluvalt aastaajati – kevadest sügiseni loovad meeleolu värvikad õitsejad, talvel suursugused lehtpuude ja põõsaste võrad ning igihaljad kadakad-kuused-männid. Väga vahva, kuidas ta ise hakkama saab,» räägib maastikuarhitekt.

Nagu ümbruskonnas, kuulutavad siingi kevadet lumikellukesed ja krookused, seejärel tärkab lillemeri: siniliiliad, tulbid ja nartsissid, piibelehed, meelespead, murtudsüdamed.

Enne  pojengide, moonide, iiriste puhkemist toovad värve õitsvad ilupõõsad – roosakaspunakate õitega viirpuud, lillakate õitega veigelad, valged enelad ja punaka kuuega sarapuu. Aia suursugusust rõhutavad floksid, roosid ja muidugi vanad uhked õunapuud, mille lehestik moodustab justkui varju pakkuva katuse.

«Selle Tähtvere aia puhul, mis on küll  pisut võsastunud, aga mille  kujundlikud jooned esile tulnud, ongi hea, et pole vaja alustada nullist,» nendib Karo-Kalberg.

«Endisse liigendusse tuleks suhtuda taktitundeliselt: hakatuseks peab muruplatsilt, kus kunagi võisid ehk laiuda köögiviljapeenradki, võililled välja juurima, istumisnurga korrastama ja kamina uuesti laduma, väikesed basseinid puhastama ja veega täima ning puid-põõsaid tagasi lõikama. Ise kasvama hakanud tammedest tuleb kahjuks loobuda.»

Lõplik aiakujundus sõltub ikkagi pere vajadustest. Jääme huviga ootama, milliseks kujuneb vana, 1930ndatel rajatud aia saatus.