Multikultuuripealinn Marseille

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Troonib linna kohal: katedraalist Notre-Dame de la Garde avaneb linnale hunnitu vaade.
Troonib linna kohal: katedraalist Notre-Dame de la Garde avaneb linnale hunnitu vaade. Foto: Verni Leivak

Kui Tallinnas kulub projekti «Euroopa kultuuripealinn 2011» rahastamiseks umbes 30 miljonit eurot, siis kaks aastat hiljem sama tiitlit kandvas Prantsusmaa linnas Marseille’s tervelt 100 miljonit!

Hommik Vahemere kaldal laiuvas Marseille’s meenutab kaadreid muinasjutufilmist – kuigi oma ligi miljoni elanikuga on see linn Prantsusmaal elanike arvult kolmas, on õhk värske, puhub kerge meretuul ja palmisaludest kostab lindude vidinat.



Täpselt kesklinna, iidsesse, juba 2500 aastat tegutsevasse Vieux Porti sadamasse maabuvad kalurid äsja püütud saagiga, et see kalaturul võimalikult värskelt maha müüa. Tõele au andes võiks kalu püüda siitsamast – selge merevesi suisa kubiseb nendest.



Ostjaid jagub küllaga ja isegi kui prantsuse keelest mõhkugi ei jaga, on häälekat mereelukate ostu-müügitehingute käiku põnev jälgida. Taamal, vaid mõnekümneminutilise merereisi kaugusel jälgib mängu kuulus Ifi saar oma kunagise, ilmselt maailma kuulsaima vanglaga. Sellesamaga, kust Alexandre Dumas’ ammuse nägemuse järgi põgenes krahv Monte Cristo.



Päev Marseille’s kulub märkamatult. Vaatamisväärset jagub hoolimata tõigast, et suur osa vanalinnast Teise maailmasõja ajal maatasa pommitati. Linna kohal 162 meetri kõrgusel trooniv katedraal Norte-Dame de la Garde hoiaks justkui kõigel siin toimuval silma peal ning isegi õhtutundidel on mõnus mõnes välikohvikus multikultuurset seltskonda nautida.



Paistab ju Marseille’ elanikkond silma erilise etnilise ja rassilise kirevuse ning tolerantsiga. Nii ei saa ka julgelt meigitud keskealisele transvestiidile pahaks panna, kui ta sulle lõbusa pirtsakusega oma veripunaste huulte vahelt keelt näitab.



Üks aga, mille rütmis Marseille juba praegu elab, on lähenev kultuuripealinna tiitel. Ja ehkki vägev aunimetus saab linna omaks alles 2013. aastal, võib selle lähedust tajuda igal sammul. Kultuuripealinna kirev logo toretseb moodsate usja keredega trammide akendel ja ajalooliste hoonete fassaadidel.



Milliste ootuste ja lootustega linn kõlavale tiitlile vastu läheb?


Projekti «Marseille – Euroopa kultuuripealinn 2013» rahvusvaheliste suhete koordinaator Julie Chenot kinnitab, et need on erakordselt suured. Ettevalmistuseks jäävate aastate peale kokku kulub projekti õnnestumiseks meie jaoks müstilisena tunduvad 100 miljonit eurot, ja seda ainuüksi programmi läbiviimiseks Marseille’s ja ümberkaudsetes piirkondades. Raha annavad linn, riik, firmad ja lähedal asuvad provintsid.



«Igatahes on see Marseille’le suur võimalus ennast tutvustada ja teadvustada, milliseks meie linn kunagi saab,» kinnitab Chenot. Ja rõhutab, et lisaks kuulsale sadamalinnale on see hindamatu võimalus end Euroopale tutvustada ka sellistele keskustele nagu Touloun ja Lyon. Marseilased, muide, olevat eriti õnnelikud selle üle, sest kultuuripealinna tiitlit jahtis kaheksa Prantsuse linna, teiste hulgas Strasbourg, Bordeaux ja Nice.



Chenot’ sõnul on parim võimalus Mar­seille’l end kultuuripealinnana tutvustada kunsti ja kultuuri kaudu. Ühe rõhuasetuse eesmärk on õppida siduma loovust ühiskondliku eluga. Selleks otstarbeks kutsutakse kokku n-ö Vahemere workshop’id, mis ühendavad eri elualade inimesi.




Artikkel on valminud koostöös Prantsuse suursaatkonna ja Prantsuse kultuurikeskusega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles