Kevadel tärkav aed nõuab ettevalmistusi juba praegu

Üks mahukama töökuluga elemente aias on muru. Seda tuleks niita sügisel seni, kui on võimalik. Tean kogemusest, et soojal sügisel ja lämmastikurohkel mullal kasvab muru hästi ka veel detsembris. Samuti on visa samal suvel rajatud muru.

Soovitav on muru kõrguseks jätta 4-6 cm, pikemaks jäetud murule võivad saatuslikuks saada seenhaigused. Niide tuleks kindlasti eemaldada, mitte murule jätta.

Eriti levinud on lumiseen, mis võib kevadeks hävitada kogu lumealuse taimestiku. Jälgida tuleks, et murule ei jääks seisvat vett, mis külmade saabudes külmub. Jääkoorik võib osutuda sama saatuslikuks kui seenhaigused.

Liigvesi tuleks kindlasti ära juhtida ja ebatasased kohad aias tasandada. Sügisel ei saa läbi ka riisumiseta.

Mis siis teha püsilillepeenraga? Soovitan enamik liikidest lõigata kevadel, kui just pole tegemist haigestunud või seenhaigustele vastuvõtlike liikidega (pojengid, leeklilled). Vanad varred aitavad koguda taime ümber lund, mis on parim pakasekaitse.

Kõrrelisi tuleks kindlasti lõigata ja puhastada alles kevadel.

Nüüd võiks juba varuda kattematerjale igihalja kiviktaimla ja külmahellade püsikute jaoks. Selleks sobivad näiteks kuivad lehed ja kuuseoksad.

Tavaliselt tehakse kerge lõikus, et taimi oleks talveks mugavam katta. Suurem lõikus tuleb jätta kevadeks.

Mõningate miinuskraadide ilmumisel eemalda kõik lehed, vigastamata lehekaenlas olevaid pungi. Lehed kogu kokku, ära neid peenrale jäta.

Siis, kui maapind on juba kergelt külmunud, tuleb pookekoht katta maapinnast umbes 20 cm kõrguseni sobiliku subs-traadiga. Valik sõltub sellest, palju on kevadel aega kulutada peenra korrastamiseks.

Aiamulla ja ka turba saab kevadel tõmmata laiali põõsaste vahele, liiv ja saepuru tuleb aga eemaldada. Parimaks kattematerjaliks on osutunud ikkagi kuuseoksad, mis koguvad ja hoiavad kinni lund ning mille all liigub õhk vabalt.

Pakasekanga paigaldus on töömahukam ja ebaõige paigalduse korral on kahjud suuremad.

Kui aiatööde aeg möödas, saab planeerima hakata kevadisi töid. Kas on midagi, mida järgmisel aastal muuta? Kas lisada aktsenti kontrasti, värvi, vormi või tekstuuriga?

Kas on midagi, millest loobuda? Kas kusagile on tekkinud lohukesi ja muhukesi, mida kevadel likvideerida? Kas mõni liik ei taha oma kasvukohal hästi kasvada?

Kui aias on piisavalt ruumi ning lapsed ei vaja enam liivakasti ja kiike, saab aeda kavandada uue püsikupeenra või dekoratiivsete maitsetaimede ala.

Kenasti läbimõeldud plaani järgi saab kevadel asuda varakult aeda täiendama. Abi saab ka spetsialistilt, kes aitab koostada näiteks aiaplaani.

Õige aeg on mõelda varjutamist vajavate okaspuuliikide ja igihaljaste lehtpõõsaste katmisele.

Kangast on praegu veel vara paigaldada, küll aga võiks maasse torgata tugiteibad ja sõrestikud, sest maa läbikülmumisel on seda keerulisem teha.

Praegu võib siduda kokku ümarate vormidega ja mitmetüvelised elupuud, samuti püstiste okstega kaljukadakad. Raske ja märja lume korral hoiab see ära puude vormi rikkumise ja ka okste murdumise.

Marjapõõsaid võib harvendada kuni lume tulekuni. Viljapuude lõikamiseks on ebasobiv aeg, küll saab neid nüüd aga puhastada samblast, mille vahele võivad muidu peitu pugeda igasugused kahjulikud tegelased.

Näriliste ja päikese kaitseks tuleb asetada tüvekaitsed. Lehed ja mädanenud viljad tuleks kokku riisuda ja võimaluse korral hävitada – põletada või maha matta. Kompostida pole neid soovitav, kuna haigustekitajad ja kahjurid jäävad niiviisi ellu.