Head teha on hea

Augustis avastasid arstid, et tüdruk on kurt ja vajab sisekõrva implantaati, sest õigel ajal paigaldatud seade annab lapsele kuulmise ja võime õppida rääkima nagu teised temavanused.

Kurdina sündinud Ellen Müil  sai esimesena Eestis siiriku 2000. aastal. «Ta oli lõikuse ajal kahe aasta ja kümne kuu vanune, kasutanud kaks aastat kuuldeaparaate ja kogu meie pere oli usinasti üritanud last nende toel kuulama õpetada.

Paraku see ei õnnestunud,» meenutab tüdruku ema Epp Müil, implantaadilaste seltsi asutaja. «Üle kümne aasta tagasi  ei olnud sugugi tavaline kurtuse kui nähtamatu puude nii varakult avastamine. Vanemad ei oska ju midagi kahtlustada, kui pealtnäha on kõik korras ja laps rõõmus ja terve.»

Tänapäeval on olukord hoopis teistsugune. Eesti sünnitusmajades tehakse vastsündinutele kuulmise sõeluuring, nii et probleemid avastatakse varakult, lapsele sobitatakse kuuldeaparaadid, aga kui kõne ka nende toel ei arene – laps on raske kuulmislangusega, kurt –, tuleb kõne alla implantaadi paigutamine.

Ellen võttis siiriku nii hästi omaks, et ema sõnul oli tükk tegu, et laps esimestel õhtutel pärast protsessori sisselülitamist vanni saada. Õige varsti sai tüdruk muidugi aru, et vidin antakse pärast jälle tagasi ja kuulamise lõbu jätkub täie hooga.

Ka sõnu hakkas kiiresti lisanduma ja loomult suhtlemishimuline laps saavutas peres mõne aastaga kõige jutukama staatuse. «Kui me varem murelikult mõtlesime, et hakkaks me laps ometi rääkima, siis hiljem tuli küll ja küll ette olukordi, kus pidime teda vait manitsema,» meenutab Epp Müil.

Praegu titeeas täpse diagnoosi saanud lapsed saavad ka implantaadi õige varakult, nii et kolmeaastaselt on neil juba paariaastane kuulmiskogemus. See on suur ajavõit pisikestele kurtidele.

Ellen Müil saab tavakoolis ilusti hakkama, ta õpib hästi ja on suur lugeja. Tal on vahvad sõbrannad, kellega tüdruk saab võrdväärselt suhelda.

«Muidugi on tal teatud olukordades raske: kui räägitakse läbisegi, kui on tugev taustamüra, ka suurtes ruumides, kus kajab, näiteks kooli võimlas,» räägib ema. «Ja ujumistunnis, kui protsessori peab ära võtma, on implantaadilaps ikka kurt mis kurt.»

Epp Müili sõnul on implanteerimise praktika alles nii lühike, et pole teada, kas üks ja sama pähe opereeritud seade seitse-kaheksakümmend aastat vastu peab. «Aga tehnoloogia ju  uueneb, mine tea, mis tulevik toob. Niikaua kuni pähe opereeritud implantaat on töökorras, pole põhjust muretseda.»

Heategevuskampaania «Aita ja võida!»

Pisikesele Norale nüüdisaegseima ja paraku ka kõige kallima, 350 000 krooni maksva mudeli ostmiseks puudu jääva summa tahab MTÜ Audiere koguda heategevuskampaaniaga piletite müügist. Seekord on haigekassa partneriks ja tillukese tüdruku kuulma hakkamise «ristiemaks» klubi Marat, räägib Audiere juhatuse liige Sirle Karu.

MTÜ Audiere asutatigi 2004. aastal selleks, et toetada kurte lapsi sisekõrva implantaadi saamisel. Tollal oli haigekassal järjekord ja kõik abivajavad lapsed ei saanud implantaati, mõni lapsevanem soetas selle laenurahaga.

Siis tekkiski kadunud professor Mart Kullil idee luua asjakohane  toetusfond, et laste kuuljaks saamine ei jääks raha taha pidama ja ka annetajatel oleks kindlam tunne, et raha jõuab õigesse kohta. Praeguseks on MTÜ Audiere toetanud implantaatide ostul 32 last 1 015 000 krooniga, tasudes haigekassa piirhinnast puudujääva osa.

Tänavuse «Aita ja võida!» heategevuskampaania patroon lauljatar Ines on ka MTÜ Audiere asutajaliige. Kampaanias osalemiseks tuleb soetada 150- või 250-kroonine Marati ööklubi pilet. Nii toetatakse väikseid abivajajaid ja osaletakse loosimises. Lisaks asub klubis korjanduskast, kuhu kampaania jooksul saab jätta toetusraha vaegkuuljatest lastele.

Audiere on kantud tulumaksusoodustusega MTÜde nimekirja, mis tähendab, et annetatud summalt saab tulumaksu tagasi. Kui õnnestub koguda rohkem raha, antakse see üle MTÜ Audiere vaegkuuljatest lastele suunatud fondi, täpsustab Karu.

Kui tahate aidata lapsi kuuljaks, siis teie annetus on teretulnud MTÜ Audiere arveldusarvele 10220037702015 SEB Pangas.

Eestis esineb lapseea kuulmispuuet veidi sagedamini kui Euroopas keskmiselt, selle varane avastamine ja kõrvaimplantaatide paigaldamine parandab aga lapse elukvaliteeti tunduvalt.

2004. aastal alanud vastsündinute kuulmise sõeluuringu projekt hõlmab praegu üle 90 protsendi vastsündinutest.

Kõrva-nina-kurguarst Katrin Kruustüki sõnul peaks kuulmiskahjustuse avastama sünnitusmajas, et vajadusel ette võtta täpsemad uuringud kolmandal elukuul Tartu Ülikooli kliinikumi kõrvakliinikus ja hiljemalt kuuendaks elukuuks sobitada vajadusel kuuldeaparaadid.

Kui laps sünnib kurdina, peaks implantaadi paigaldama esimese-teise eluaasta jooksul, kasutamaks ära kriitilist perioodi kuulmise ja kõnetaju arengus. Kooliealised, kellel puudub kuulmiskogemus ja oskus oma kuulmisjääke kasutada, ei pruugi implantaadiga kohaneda.

«Kõrvaimplantaat ei muuda kurti kuuljaks – kui inimene aparaadi ära võtab, on ta ikkagi kurt,» tõdeb Kruustük.

«Aparaadiga on ta aga vaegkuulja. Isegi kui müra ja kaugelt kuulmine, mõnel telefoni kasutamine, televiisori vaatamine või muusika kuulamine probleeme tekitab, annab seade väga hea võimaluse omandada kõneoskus ja tänu sellele ka haridus ja elukutse.»

Esimesed sisekõrva siirikud paigaldati Eestis 2000. aastal, haigekassa tasub vastava operatsiooni eest 2003. aasta veebruarist. Tänavu on paigaldatud 14 seadet. Tegu on kaheosalise süsteemiga – implantaat ise opereeritakse pähe, helitöötluse ja -edastusega tegelev kõneprotsessor jääb kõrva taha.

Sisekõrva siirikuid ei paigaldata mitte ainult väikelastele, vaid ka täiskasvanutele, sest kuulmislangus võib olla ka omandatud, tingitud näiteks meningiidist, ravimitest, traumast vms.

•    1961 – esimene ühe kanaliga implantaat maailmas

•    1982 – mitmekanalilised implantaadid

•    2000 – esimene operatsioon Eestis

•    Selle aasta 10. novembriks oli Eestis sisekõrva siiriku saanud 96 kurti, sh 80 last