Autohinnad kukuvad, kukuvad...

Ma ei olnud veel näinud, et direktorite autoks peetav Volvo S80 – jah, selline on ka Postimehe vastutaval väljaandjal – võib oma soliidsest kõrgusest nii kiiresti alla sadada. Hõbedaselt läiklevad kroomitud detailid, hele nahksisu, lisaks suverehvidele kaasa velgedel talverehvid, vanust vaid viis aastat – aga 139 000 krooni eest tahtjaid pole.

Hind kukub 20 000 krooni. Ikka keegi ei taha.

Siis veel 4000 krooni. Ometi on seegi palju.

Viimane hinnapiir: 110 000 krooni. Sellele vaatamata püsib Volvo jätkuvalt mitu päeva müügis.

Lõpuks saab masin uue omaniku viimasest hinnapiirist veel paar tuhat krooni odavamalt.

Minge nüüd kuulutusekülgedele ja vaadake, kuidas mõned üritavad samasuguste masinate eest 170 000 ja rohkemgi krooni kätte saada. Siis veendute, millise sümboolse hinna eest too Volvo S80 müüki läks.

Järelikult on praegu parim aeg auto ostuks. Loomulikult kasutatud, mitte tuliuue auto ostuks. Salongist ostab isikliku sõiduki vaid see, kes on pururikas või finantsiliselt vastutustundetu. Mõelge nüüd kainelt, kumba rühma te suurema tõenäosusega kuulute.

Kui te Äripäeva rikaste edetabelist oma nime ei leia, siis uhiuut autot jahtides võite end vaid personaalse pankroti veerele ajada. Eks arvutage: näiteks Audi A6 maksab uuest peast kõvasti üle poole miljoni krooni. Viie aasta vanuste A6-te soodsamad pakkumised jäävad

150 000 ja 200 000 krooni vahele. See tähendab, et uuemad masinad kaotavad iga aastaga oma väärtusest ligi 100 000 krooni.

Nagu näitab mu järjepidev autoturu jälgimine kahe kuu vältel, mil olen parimat pakkumist noolinud, siis kuue-seitsmeaastaste ja vanemate sõidukite hinna kukkumine pidurdub, nagu oleks langevari taga. Turuväärtus kahaneb laias laastus 10 000 krooni aasta vältel.

Tean seda ka omast käest. Kuus aastat tagasi ostsin Saksamaalt toodud 1995. aastal toodetud 3. seeria BMW 85 000 krooni eest. Nüüd oleks ilmselt suur võit, kui selle eest õnnestuks saada 25 000 krooni.

Kummalisel kombel pole paljudele neile, kes kasutatud autosid müüvad, justkui ikka veel kohale jõudnud, et masu ju. Et turg on selgelt ostjate poolel. Vaadake või direktorite auto Volvo S80 väiksema venna S60 müügihindu. Seitse-kaheksa aastat vanade masinate eest küsivad mõned kõigest 70 000 – 90 000 krooni, aga nii mitmedki müüjad ei jäta jonni, et õiglane hind peab küündima 125 000 kroonini ja isegi üle selle.

Tõsi, need ülemised hinnad näikse sisaldavat parajat langusruumi. Aga ei pruugi, kui leidub mõni finantsiliselt lihtsameelne, kes kaubelda ei mõista. Kord piisas mul vaid paluda müüjal Itaaliast toodud halli S60-e mootor käivitada, kui too teatas pärast mu osutamist 121 000-kroonisele hinnale, et ega see lõplik ole. Ent siiski hoiatas, et päris 100 000 eest ta autot ka ära anda ei kavatse.

Mitmed asjatundjad on soovitanud mul Lõuna- ja samuti Lääne-Euroopast toodud autodesse suhtuda ettevaatusega. Sooja maa elanike jaoks valmistatud sõidukid ei pruugi nende väitel põhjamaistesse tingimustesse alati passida, Saksa- ja Prantsusmaa kiirteedel kihutanute mootorid on aga sageli vett ja vilet saanud. Liiati on tihtipeale, võrreldes Eestis vuranud autodega, vaevarikas tuvastada välismaalt sisseveetute ajalugu.

Kui miski ostja olukorra keeruliseks ajab, siis just valikute rohkus. See on maitse asi, mis marki keegi eelistab, aga välistamismeetod teeb otsustamise lihtsamaks.

Nii olen loobunud vaatamast BMWsid (olen neid juba kaks tükki pidanud) ja Mercedeseid (saksa kõhukate bürgerite masin), Audisid ja Volkswageneid (üks neist on igal teisel eestlasel, samuti on mõlemad ülehinnatud), Forde (mida pidi toodetama vaid selleks, et muidu oleks Opel maailma s***m auto) ja Opeleid (mida pidi toodetama vaid selleks, et muidu oleks Ford maailma s***m auto), rääkimata kõikvõimalikest Jaapani ja Korea, Prantsuse ja Itaalia autodest. Opeli nime mainimise peale võttis isegi autoteemat ignoreeriv tütar sõna: «Ei-ei, mitte ainult seda! Ära ainult Opelit osta!»

Samuti ei tohi auto olla väike, nii et põlved ja küünarnukid muudkui ära lööd. Mis siis, et väiksed autod võtavad vähem kütust kui suured. Aga ruumikus ja mugavus – need on hindamatud väärtused. Kui mainisin kodus tillukest A-klassi Mercedest, vaatas naine mulle otsa pilguga, mis küsis: «Mõnitad mind või?»

Paljusid ilmselt peibutab, et peaaegu uue auto võib saada sellise hinnaga, mida küsitakse tavaliselt päevinäinud kasutatud auto eest. Näiteks kolme aasta vanuse Chevrolet Lacetti turuhind vajub alla 80 000 krooni. Aga see, vaadakem tõele näkku, on igas mõttes säästuauto.

Eesotsast Toyota Land Cruiserit matkiv ja tagant BMW X5-t kopeeriv Shuanghuani aastavanune nahkpolstriga maastur maksab kõigest 139 000 krooni. Aga nagu margi nimigi viitab, on tegemist Hiina odavautoga, mille väline kest on suurkonkurentidelt maha viksitud, aga sisikond – no selle kohta vaevalt keegi garantiid söandab anda.

Olen märganud, et automüüjad ei oska enamasti autosid müüa. Või ei viitsi. Istuvad soojakus ega tee sind märkama isegi siis, kui mõne masina ümber pikemalt uudistama jääd. Nagu rabataks kõike pakutavat lennult. Aga ei rabata, ehkki müüjad sind vastupidises veenda üritavad.

Tallinnas Kadaka teel on müüa Saksamaalt toodud kõigest kolm aastat vana Volvo V70 Exclusive, vaatluse järgi igati tipptopp, isegi talverehvid saab kaasa. Hind vaid 125 000 krooni. Müüja väitis, et seesugused masinad ostetakse ära juba paari päevaga. Mu vestlusest müüjaga on möödas üle kuu.

Ameerika filmides pole kasutatud autode müüjad just tõe ja õigluse võrdkujud. Kui juhtisin ühe Eesti müüja tähelepanu tõsiasjale, et kõigi tema pakutavate viie aasta vanuste mahtuniversaalide läbisõit jääb 60 000 ja 80 000 km vahele, vastas ta naerdes, et ostjaile ju meeldib, kui see arv on võimalikult väike.

Ta väitis koguni, et 99 protsendil Eestis müüdavail kasutatud autodel on spidomeetri näit tagasi keritud. Samuti on mulle räägitud, et isegi hooldusraamatuid, mida paljud müüjad kasutavad oma usaldusväärsuse tõstmiseks, pidi võltsitama.

Skeptiliselt asub suhtuda ka juttudesse keskmise kütusekulu kohta. Nii on ühes kuulutuses märgitud 3,5-liitrise bensiinimootoriga ja nelikveoga Chrysler Pacifica vastavaks näitajaks 9 l / 100 km. See ei saa olla õige, sest mõni aeg tagasi saavutasin samasuguse rendimasinaga nelja nädala vältel peamiselt maanteel liigeldes keskmiseks 11,5 l / 100 km. Ja ma olen kerge jalaga.

Fakt on see, et pelgalt kauni välimuse järgi ei tasu kunagi kasutatud autot osta. Tallinna-Tartu maantee alguses asuva A2 Autowelti platsil jäi mul silma soodsa hinnaga, ent paari väikse kereveaga Jeep Grand Cherokee. Müügimees, märganud mu uurivat pilku, ütles, et välised defektid on selle auto juures kõige väiksem probleem. Ta ulatas nimekirja sisulistest puudustest, ja see oli pikem kui enamiku elumeeste pattude register. Nende kõrvaldamiseks pidi minema üle poolesaja tuhande krooni.

Müügimehe seesugune ausus, nagu mu kogemused näitavad, on erandlik. Seetõttu olen oma valikute inspekteerimiseks kutsunud appi hea tuttava, kes aastaid mu seniste sõidukite eest kohusetundlikult hoolitsenud. Näe, on ta mulle õpetanud, kuidas kapoti vahed on erinevad – ilmselt on auto esiotsa paugu saanud.

Vaata, kuidas laternad tõmbavad seest uduseks – jälle avariiline auto. Kas märkad vastu valgust, et tagumine tiib on teist tooni – selgelt üle värvitud. Kas tunned salongis kergelt pehkinud lõhna – tõenäoliselt on tegu uppunud autoga.

Kas tajud, kuidas mootor teatud pööretel kergelt klobiseb – arvatavasti läheb peatselt õhtule. Ühel nägusal masinal tõstis ta kapoti üles, märkas korraks all paistvat esisilda ja ütles lühidalt: «Lähme minema.» Ta nägi, et silda oli püütud remontida, aga rohmakalt.

Kel isiklikku nõustajat võtta pole, võiks lugeda autofoorumeid. Näiteks märkasin kuulutusi võrreldes, et osa seitse-kaheksa aastat vanu Chrysler 300M luksautosid, kõik bensiinimootoriga, maksavad ligi 10 000 krooni vähem kui teised. Hinnavahe, nagu ilmnes, tekib peamiselt mootori suurusest. 2,7-liitrine pidi olema viletsa töökindlusega ja kergesti kokku jooksma, 3,5-liitrine pidi aga käima nagu kellavärk kuni pool miljonit kilomeetrit.

Autoost pidi olema suuresti emotsionaalne otsus, aga kui püüda sõnastada autoostu kuldreegel, siis eales ei tohi kasutatud autot ostes lasta emotsioonidel võimust võtta. Näiteks leidsin läiklevmusta viie aasta vanuse Chrysler Sebringi, mille saanuks kätte vähem kui 70 000 krooni eest.

Paistis hoitud auto igati soodsa hinnaga. Aga otsustasin, et pole mõtet tormata. Pärast, jahtunud peaga leidsin, et tegelikult on siiski õigus neil, kes väidavad, et Sebring on nagu Ameerika Moskvitš.

Ühtegi turul leitud kasutatud autosse ei maksa üleliia, ammugi mitte esimesest pilgust armuda. Alati tasub meeles pidada, et kui ahvatlev mõni pakkumine ka ei tundu, ei ole see maailmas kaugeltki ainus auto. Mõelge kainelt: valik on ju piiritu. Turg soosib ostjaid, mitte müüjaid.

Ja loota on, et ostja saab peagi veelgi suuremaks kuningaks. Seda uue aasta hakul, kui aastanumber, autohinna oluline määraja, vahetub; kui võimust võtab talv, halvim automüügiaeg; ja kui äritegevus kogu riigis kaheks kuuks loiuks jääb.

Siis peab isegi minu eest Volvo S80-e soodsalt, vähem kui 110 000 krooni eest ostnu ilmselt tõdema, et sai sügisel vastu pükse.

•    Tea täpselt, mis on sedasorti auto, mida osta soovid, tegelik turuhind. Müüjad küsivad alati rohkem.

•    Määra enda jaoks enne läbirääkimistesse asumist hind, millest rohkem sa ei soostu maksma.

•    Tee oma esimene hinnapakkumine, mis on võimalikult madal, aga mitte nii madal, et müüja seda blufiks peab.

•    Ära lase end eksitada müüja vastuargumentidest, et auto läbisõit on väike või et lisavarustust on palju. Tegelikku läbisõitu on tal enamasti võimatu tõestada ja paljudel lisadel (GPS-seade, teleekraan, joogitopsi hoidja) puudub sageli mõttekus.

•    Tee endale selgeks, mida hind, mille üle kaupled, sisaldab: kas ka esmakordset arvele võtmist, omanikuvahetuse maksumust, talverehve (velgedel või ilma) jne.

•    Arvesta, et hinnaläbirääkimiste katkestamine ja minema kõndimine on su kõige tugevam argument: ükski müüja ei taha näha, kuidas võimalik ostja käest libiseb.

•    Ära näita välja, kui väga sa väljavalitud autot ihaldad – niiviisi vähendad oma kauplemisruumi.

•    Soovitav avalause: «Olen sellest autost huvitatud, aga kõik sõltub hinnast.» Pärast seda on müüja sunnitud oma kaarte avama.

Allikas: edmunds.com