Nigella kiire toit

See on minu igapäevane toit, kinnitab raamatu «Nigella ekspress» avasõnas kogu maailmas üle kolme miljoni eri kokaraamatu müünud superkokk ja multimiljonär Nigella Lawson, kelle kokandussaateid on juba jupp aega näidatud ka Eesti telekanaleil.

Igatahes need, kes armastavad hästi süüa, saavad Nigella leidlike retseptide toel selgeks, et ka kiire eluviisi juures on võimalik kodus maitsemeeli elegantsete roogadega hellitada. Need pole küll ülemäära lihtsad, aga ka mitte igavad.

Ilmselt Nigella teab, mida räägib. Ka kokandustähe enda elu koosneb ringitormlemisest, hulgast kohustustest ja kodutöödest, kuid talle kui toidukirglikule ja köögis askeldamist armastavale naisele peab sinna iseenesest mõista mahtuma ka söögiga seonduv. «Hea toiduta ei näeks ma sel rabelemisel mõtet,» tunnistab ta. Ja raamaturoad sündisidki just igapäevase koduse söögitegemise käigus.

Nigella ei jäta nn ekspress-toitude puhul siiski lisamata, et toidu valmistamine on vaid üks osa kogu ülesandest, sest poeskäimine ja planeerimine käivad asja juurde ning on samuti aja- ja stressirohked. Aga kui sahver ja külmkapp vajalikku täis laaditud, võite olla valmis iga päev maitsvat õhtusööki tegema nagu superkokk.

Samas on seegi uuenduslikule kiirtoidule pühendatud kokaraamat osalt välja kasvanud samanimelisest telesarjast, nagu teisedki tema toiduüllitised – mahehäälne ja toitu jumaldav naine tegi saateis elegantseid ja kiireid roogi perele ja sõpradele ning kogus Inglismaal kolm ja pool miljonit vaatajat.

Muidugi, Nigella köögikunstil on austajate hordide kõrval ka kriitikuid. Ja samas – «Ta meeldib kõigile,» tõdeb Ann Alari paari aasta eest Postimehe köögilisas, kui on näinud Londonis hiigelpikkades sabades seismas kokanduskuulsuse austajaid koolilastest karjäärinaiste ja hallinevate meesteni, et saada tolle autogrammi kõneksolevale raamatule.

Imekaunile tumedapäisele ja väikest kasvu tähele on lubatud seegi, mis muidu võiks tekitada põlgust või haletsust. Kokandusjumalanna puhul ei panda pahaks kehavormide lopsakust, kutset liigsöömisele ega ka teadlikku flirti kaamera ees oma seksuaalselt laetud imidžiga, kirjutab Alari. Viimast on kriitikud nimetanud heatahtlikult ka kõrgtasemel toidupornoks ja see on andnud rohkelt ainest pilasaadeteks.

Feministide seas suure pahameeletormi tekitanud kokaraamatu «Kuidas kodus jumalanna olla» eest sai aga kunagine toiduajakirjanik üheksa aasta eest Briti raamatuauhindade aasta autori tiitli. Mõjukust on tal ka, nii et kõneldakse lausa Nigella efektist – kui ta näiteks ühes telesaates mainis, et ilma hanerasvata õiget jõulurooga ei saa, müüdi poodides hanerasva tavalisest kuni poole võrra rohkem.

Ehkki Nigella on kaunis, peetakse tema trumbiks soojust ja vahetust. Ka otsekohesust ja seda, millise rõõmu ja naudinguga ta süüa teeb. Ning need, kes arvasid, et Oxfordi ülikoolis õppinud naise inglise koorekihile omane keelekasutus ei lähe rahvale peale, eksisid.

Aga neile, kes porisevad, et kokandustähe toidud pole just kõige tervislikumad, vastab ta särasilmil, et ei loobu kunagi toitvast ja erutavast šokolaadist, suurtest maakanamunadest ega rammusast võist.

Eestiski ilmunud raamatusse on Nigella kirja pannud oma toidulised põhiveendumused: munad on alati suured ja mahepõllumajanduslikud; või on soolata; kõik ürdid on värsked, kui just pole teisiti mainitud; šokolaad on vähemalt 70-protsendise kakaosisaldusega.

Retsept pärineb raamatust «Nigella ekspress».

Juba sõna «pirukas» kõlab rahustavalt. Sellisele ahvatlusele on raske vastu panna: mahlakas ja rammus kaste muudab küpsetise raskeks ja mõnusasti läbi imbunud naudinguks. Et ise ei ole tainast just väga ekspressmoodus teha, siis möönan, et kasutan poest ostetud valmistainast – ma ei häbene seda sugugi.

Et asja veelgi lihtsustada, pruunistan kana ja valmistan kastme ühe jutiga. Poole tunniga valmistatud kaunid kuldse koorikuga pirukad pole üldse mitte paha tulemus.

2 portsjonit

•    3 peekoniviilu

•    1 tl küüslauguõli

•    125 g 5 mm viiludeks lõigatud tumedaid šampinjone

•    250 g 2,5 cm tükkideks lõigatud kana kintsuliha

•    25 g nisujahu

•    0,5 tl kuivatatud tüümiani

•    15 ml võid

•    300 g kuuma kanapuljongit

•    15 ml Marsalat või šerrit

•    375 g valmis lehttainast

Kuumuta ahi 220 °C. Prae paksu põhjaga pannil 2,5 cm ribadeks lõigatud peekonit, kuni ribad hakkavad krõbedaks muutuma. Lisa viilutatud seened ja lase neil peekoniga koos pehmeneda.

Kasta 2,5 cm tükeldatud kanaliha jahu-tüümianisegusse. Võid ka jahu, tüümiani ja kana koos kilekotti panna ning selles segada. Sulata seene-peekonipannil või ning lisa kanatükid ja kogu kilekotti jäänud jahu. Sega kõik omavahel läbi ja prae, kuni kanaliha hakkab jumet saama.

Vala samal ajal segades juurde kuum puljong ja Marsala ning lase 5 minutit tasasel tulel keeda.

Võta kaks ümmargust 300 ml mahuga pirukavormi ja valmista neile tainast võrud, pean silmas 1 cm ribasid vormide välisservade ääres. Niisuta vormide servasid, et tainas paremini kinnituks. Lõika vormidest pisut suuremad ümmargused tainarattad kaaneks. Jaga kanatäidis 2 vormi vahel ära.

Niisuta veel kord tainariba ja siis säti tainast kaas peale. Kinnita see näppude abil serva külge. Küpseta pirukaid 20 minutit, poole aja peal pööra need ringi. Küpsenuna peaksid pirukad olema kenasti kerkinud.

Ma olen aastaid Nigella Lawsoni retsepte edukalt kasutanud ja oma käe järgi mugandanud. Ei mäletagi, et ükski järele proovitud retsept oleks ebaõnnestunud või mitte maitsenud.

Erilisteks lemmikuteks on kujunenud apelsinimarmelaadiga šokolaadikook, pärast küpsetamist sidrunivinegretis marineeritud veiseliha, jõhvika-pahupidikook, harissa-majoneesidipp, sidrunipasta, banaanikeeks.

Eelkõige meeldib Nigella puhul see, et ta on tõeliselt toidule ja selle nautimisele andunud ja et retseptid on tihti peaaegu, noh, retseptivabad – «võta a, lisa b, sega ja naudi» stiilis. Sellised lihtsa vaevaga valmivad hõrgud road.