E-ainetest ei saa silti uurimata aimu

Nii mõnegi kauba etiketti vaadates tekib segadus, on raske aru saada, kas tegu on tervisele ohutu kraamiga või mitte.

Läksin suurde toidupoodi ning ladusin lettide vahel rahulikus tempos jalutades korvi 20 toodet, mis tundusid sisaldavat suuremal või vähemal määral erinevaid lisaaineid. Kassani jõudsin 17 minutit pärast kauplusse sisenemist.

Kui aga hakkasin teise ringiga etikette lähemalt uurima, et teada saada, ega toode ei sisalda e-ainete voldikus märgitud ohtlikke lisaained, mille liigne manustamine võib tekitada tervisehäireid ja mida tuleks tarbida teadlikult, kulus samade asjade kokkukogumiseks 43 minutit.

Arvatust vähemates toodetes

Ostukorvi sai pandud Tere piim, Valio Alma hapukoor, Põltsamaa Meierei kohupiim, Valio Alma metsmaasikajogurt, Estoveri Eesti juust, Eesti Pagari Kodukandi rukkileib, Fazeri Kodusai, Rakvere hakklihasegu, Talleggi kanapallid, Rakvere lastevorst, Selveri vitamiinisalat, Aura apelsinimahl, Delma margariinivõie, Felixi tomatiketšup, Felixi majonees Provansaal, Olivia küpsetusõli, Leedu makaronid, Laysi sibulakrõpsud, A. Le Coqi limonaad ja Kalevi marmelaadikommid.

Eneselegi üllatuseks leidsin ohtlikke lisaaineid vaid kuuest tootest. Miskipärast eeldasin, et neid tuleb rohkem. Kõige e-ainete rikkam on Rakvere lastevorst – vorstimassi on pandud kuus sellist ainet, mis lisaainete nimistus kõige kurjemad.
Üks neist oli maitsetugevdaja E621 ehk naatrium(vesinik)-glutamaat, mida leidus Tarbija24 tehtud katses lisaks veel kanapallides, hakklihasegus ja kartulikrõpsudes.

Loomulikult pole ohtlike e-ainete tuvastamine naljaasi, kuna need on välja toodud vaid keemilise nimetuse järgi, ning kui kõik e-ained koos nimetustega peas ei juhtu olema, võtab selle leidmine või mitteleidmine kõvasti aega.

Väga tähelepanelikul uurimisel jäi minulgi poes üks voldikul märgitud e-aine märkamata, avastasin selle alles hiljem märkmeid üle vaadates. Veel sisaldasid ühte voldikul olevat ohtlikku e-ainet nii marmelaadikommid kui ka Eesti juust.

Põhiline lisaaine, mis ei kuulu küll kõige ohtlikumate hulka, ent mida ohtralt erinevates toodetes kasutatakse, on E202 ehk kaaliumsorbaat.

Tallinna Tehnikaülikooli toiduainete instituudi toiduteaduse õppetooli juhataja professor Raivo Vokk rääkis, et kõikide toiduainete puhul on paika pandud piirmäärad, kui palju ja milliseid lisaaineid need sisaldada võivad.

«Lisaaineid kasutatakse ikkagi selleks, et funktsionaalsust parandada,» selgitas ta. «Selleks et neid kasutada tööstuslikult, peab kindlaks määrama, et nad ei oleks selle toidu kõrval inimese organismile kahjulikud.»

Võib avalduda ajanihkega

Toiduteadlastest, keemikutest ja bioloogidest koosnev Euroopa toiduteadlaste ja -ekspertide komitee määrab inimesele lubatud päevased e-ainete piirkogused.

Voki sõnul määratakse loomade peal selline aine kontsentratsioon, mis enam ei kutsu kudedes esile mingisuguseid muutusi. Ta selgitas, et piirmäärade kehtestamisel võetakse arvesse sedagi, et inimesed tarbivad mitmeid lisaaineid koos ning erinevas koguses.

Voldiku koostaja Angelika Erin rääkis eelmisel nädalal Tarbija24-le, et e-ainete mõju ei pruugi kohe avalduda. Tundlikel inimestel ja lastel võib negatiivne reaktsioon välja lüüa ka kohe, seda siis allergia, astma, hüperaktiivsuse või muude tervisehäirena.

«Kui laps joob näiteks limonaadi, mis on tehtud bensoaadiga – seda kasutatakse säilitusainena – siis olenevalt lapse kehakaalust võib see tõesti hakata ületama lubatud päevakogust,» rääkis Vokk.

A. Le Coqi limonaadis ühtegi säilitusainet ega kahjulikku e-ainet polnud.